Teise Maailmasõja ajal küsisid Itaaliasse sattunud ameerika sõdurid kohvipoes kohvi. Neile anti pisikesed espressotassid koos ameeriklaste jaoks tavatu kohvijoogiga. Jook oli esiteks harjumatult tugeva maitsega ja teiseks oli seda tassis ilmselgelt liiga vähe. Sõdurid palusid uut, suuremat ja lahjemat tassi kohvi. Itaallased lisasid nõutult espressole kuuma vett, et jook lahjem tunduks. Olles saanud algsest tõmmisest tunduvalt vesisema joogi mitu korda suuremas koguses, olid ameeriklased rõõmsad ja kiitsid Itaalia head kohvi taevani. Järgmisel korral oli juba nii sõduritel kui itaalia kohvimeistritel selge, missugust kohvi ameeriklased täpselt soovisid – espressole lisati küsimatagi kuuma vett.
Itaallased ei suutnud sellist espressorüvetust ilma irooniata pealt vaadata ja nii nimetati lahjendatud espresso ameerika sõdurite järgi naljapärast americanoks.
Sellise nime all jõudis kohvijook koos ameerika sõduritega Ameerikasse ning saavutas suure tuntuse ja populaarsuse.
Americano on espresso, millele on lisatud vahekorras 1:1 kuuma vett. Vastavalt maitsele võib vett lisada rohkemgi, koguni kuni vahekorras 1:16. Meie soovituslik vahekord oleks siiski 1:1 kuni 1:3. Americanos on kofeiini samapalju, kui espressos, kuid maitse on pehmem ja leebem.
Tavalise musta kohvi valmistamisel nii masinaga kui presskannuga puutub kohviga kokku terve tassitäis vett, americano puhul aga ainult 35 ml. Seepärast on americano maitse puhtam ja kofeiinisisaldus väiksem kui mustal kohvil.
Topeltamericano valmistamiseks võetakse kaks espressot ja vett lisatakse vastavalt maitsele.
