Jazzkaare looja ja vedaja Anne Erm on teada-tuntud kohvisõber. Läbi ja lõhki kohvi-inimene. Räägime kohvijuttu Jazzkaare peakontoris ja meil on ees nii tass head kohvi kui ka kevadine Jazzkaar.
Jazz ja kohv tulid tänase Jazz-Esileedi ellu juba teisme-eas: jazzmuusika mängisid elu armastuseks andekad kursusekaaslased Raivo Tammik, Peeter Kardna, Aarne Vahuri jt., kes vahetundides nii ägedalt improviseerisid, et liisk langes kergelt ja alatiseks. Ühtlasi laulis Anne ise jazzansamblis „Collage“ ning nõnda see südameasjaks saigi. Sel ajal hakkas ka tädi Prantsusmaalt jazziplaate saatma ja Annel tekkis sümpaatia vokaaljazzi vastu – sellest ajast on suured lemmikud siiani Double Six of Paris ja The Swingle Singers.
Kohvilembus nakkas ema eeskujul. Keskkooli ajal oli kohv ainult pidupäeva jook, aga aeg läks ja mõnus kohvitamine muutus igapäevaseks. Ja kui elu edenedes hakkas kättesaadav olema oakohv, meelitas kohvimaailm lõplikult endasse.
Anne on kohvi osas teadlik ja nõudlik – aroom ja värskus on võtmesõnad, hapud kohvid ei meeldi ja kraanivett kohvivalmistamisel ei kasuta, lemmik on keskmise röstiga araabika kohv.
Anne hommikukohv saab joodud pärast hommikusööki kas kodus, kui on nädalavahetus või kontoris kui on tööpäev.
Kontoris on KAFO kingitud JURA masin, seal on kohvivalmistamine nupuvajutuse küsimus. Anne valib JURA pikast kohvijookide menüüst järjekindlalt musta kohvi ja masinasse lähevad alati Lavazza Gran Aroma Bari oad.
Kodune kohvivalmistamise rituaal nõuab hoopis rohkem aega: tassi põhja läheb värskelt jahvatatud oakohv, hõbefiltriga filtreeritud vesi tuleb pärast keetmist pisut jahtuda lasta ning siis kohvile peale valada. Mõne minuti pärast kurnab Anne tõmmanud kohvi eelsoojendatud tassi ja joob tavaliselt oma kohvi mustalt, pruuni suhkru või meega.
Vürtsikust lisab Anne kohvile kardemoni, pipra või kuivatatud mustsõstardega. Suvel meeldib jääkohv. Anne on absoluutselt veendunud, et oma keha tuleb kuulata ja vaistu usaldada – mille järgi isu on, seda tuleb endale lubada!
Keskmiselt mahub Jazzkaare peakorraldaja päeva 2 tassi head kohvi, kuid festivali ajal venivad päevad tavapärasest pikemaks ja siis ta enam joodud kohvitasside üle arvet ei pea – läheb palju läheb.
(Selles tõdemuses tunneme ka enda osalust, sest Jazzkaare peasponsorina on KAFO see, kes Jazzkaare backstage’i JURA masinate ja hea kohviga varustab, et nii korraldajad kui esinejad ärksal meelel pikad päevad vastu peaks.)
Siinkohal võiks meie kohvijutt Jazzkaare peakontoris peakorraldaja Anne Ermiga peaaegu et lõppeda, aga nagu heale jazzile kohane, sobib hea loo juurde üks hea improvisatsioon ja meie rõõmsaks üllatuseks annab põhjaliku ülevaate oma kohvi-rituaalidest ka juturingi saabunud Anne elukaaslane Wormsi enn.
Foto: Pelle Kalmo„Elu ilma kohvita on nagu must kalamari alumiinium-lusikaga“ – ütleb Enn sissejuhatuseks. Ehk siis – mis ikka ei kõlba, see ei kõlba – kohv p e a b olema igal hommikul. Ja Ennul on oma kindel kohvisort, mida ta ise kodus tingimata üle röstib, lisades 0,5 kg ubadele 3 suurt kooritud ja tükeldatud küüslauguküünt!, noaotsatäie soola, noaotsatäie võid ja pisut musta kardemoni. Kogu protseduur ja selleks kuluv aeg on puhtalt tunnetuslik – mingeid kindlaid minuteid ta ei loe ega soovita.
Ja kui kohvioad on just täpselt parajaks timmitud, paneb Enn need kiirelt purki, kaas peale ja sügavkülma, et oad kiiresti jahtuksid. Sügavkülmas õhukindlalt suletuna säilivad Ennu kohvi aroomid ja maitsed parimal moel.
Edasi läheb sama põnevas vaimus, ehk siis et: hommikukohvi oad jahvatab Enn paraja portsuna käsiveskiga. Värskelt jahvatatud kohv läheb eelnevalt soojendatud tassi ja umbes 95 kraadine vesi selle peale. Kohv jääb froteerätiku alla sooja tõmbama, kuniks hommikune jooga tehtud saab. Enn ütleb, et laisal hommikul on just see soe ootav kohv tubliks jooga-stiimuliks. Ja kui jooga tehtud, siis lisab Enn oma hoolega tehtud-tõmmanud kohvile veel ka 1 tl indiaanisuhkrut (Indiaanisuhkur on suhkruroost õrnalt pressitud ja kuivatatud täisroosuhkur.). Suhkru paneb Enn kindlasti pärast tõmbamist, sest muidu on täiesti-täiesti teine maitse ja see ei sobi ja muidu oleme jälle kalamarja ja alumiiniumlusika juures väljas – mis ei kõlba, see ei kõlba.
Üks tassitäis sellist hoolega tehtud kohvi ongi päevaks paras kogus. Aga see pole muidugi kivisse raiutud reegel, mis takistaks vahel ka 2 või 3 tassi päevas kohvi joomast – just nii nagu tuju ja tahtmine ütleb.
Ja jutu lõpetuseks kiidab Enn oma sõpru, kes talle Indoneesiast aeg-ajalt Kopi Luwaki kohviube toovad, mida siis kena pühapäeva hommikul kohviks teha. Kopi Luwak on teadupärast tsibetkassi seedekulglast läbi käinud maailma kallemaid kohvisid ja Enn ütleb, et ega see maitse nüüd nii teab mis lemmik olegi, aga selle kohvi saamislugu on nii tore, et jood ja teeb tuju heaks, kui mõtled, kuidas asjad siin ilmas omavahel seotud on.
Selle värvika jutu lõpetuseks tunneme, kuidas omavahel on väga sujuvalt segunenud kauged kohviistandused Ameerikas ja Indoneesias, ammused erksad vahetunnid, kus mängiti vaba jazzi, Prantsumaa tädi saadetud muusikaplaadid ja sellekevadised eesootavad Jazzkaare kontserdid, indiaanisuhkur ja jooga, must kardemon ja mustad sõstrad. Mahutame kogu jutu kenasti ühte kohvitassi.
Kevad tuleb. Jazzkaar tuleb.
KAFO on Jazzkaare peasponsor.
