Oled sa tähele pannud, et mingil veidral põhjusel on eestlastel tobe võltshäbi nõu küsida, kui neil seda vaja läheb? Ega ma ise targem pole. Pigem sisenen meeste kempsu kui küsin teenindaja käest, kas krüptiline joonistus WC uksel tähistab meest või naist. Õudne.
Käisin Selveris. Ma ju tean hästi, mis kohvi seal müüakse ja üldiselt eelistan ma oma tagavarad KAFOst soetada, püsiklient ja nii, hahahaaa 😉 Aga makarone KAFOs ei müüda ja kuna Mihkel (mu poeg, see tähendab) midagi muud ei söö (või noh, ketšupit sööb kah), tuleb mul aeg-ajalt Selveris käia.
Ma ise suudaksin ilmselt ainult kohvi peal tiksuda, aga puhtast solidaarsusest oma lapsega siseneb ka minu suhu asju, mille soetamiseks inimesed reeglina toidupoodi lähevad.
Ühesõnaga, olin makaronid, või ja riivjuustu juba korvi asetanud ja ühe jalaga kassajärjekorras, kui otsustasin puhtalt meelelahutuse mõttes kohviriiuli juurde jalutada. Sõna “meelelahutus” pole siinkohal üldse irooniliselt mõeldud: aegajalt kohtab Selkus täiesti põnevaid ja uudseid kohvisorte. Ja muidugi kohtab Selveri kohvileti juures inimesi, kes minust asja mõnevõrra kehvemini jagavad. Ja aegajalt kohtab seal ka inimesi, kes nõu julgevad küsida.
“Tütreke,” haaras üks proua mul käest kinni. “Ole kullanupp ja aita hädast välja.”
“Mis juhtus?” olin ma esiotsa üllatunud.
“Ei juhtunud midagi. Aga Salme tuleb homme külla ja ma mõtlesin teda kohviga üllatada. Kaua sa seda üht ja sama ikka vaaritad, tahaks midagi uut proovida.”
“Ahaa, suurima heameelega!” olin ma peaaegu hüsteeriliselt rõõmus, sest lõpuks ometi õnnestub mul oma teadmistega hiilata! Kõik need pikad tunnid Internetis ja kohviajakirjade lehekülgedel tasuvad end viimaks ära!
“Kas eelistate robustat või araabikat?” küsisin ma abivalmilt. Ma teadsin ju küll, et suure tõenäosusega ei tee vanaproua robustal ja araabikal mingit vahet, aga seda targem ma vähemalt iseenda silmis paistan.
“Robustet araablast ma kindlasti ei eelista,” näis proual kõrvakuulmisega probleeme olevat. Mõni ime. Kui su sõbranna nimi on Salme, oled sa vähemalt üheksakümnene.
“Ei-ei, need on kohvitüübid: robusta ja araabika. Mida eelistate?”
“On neil mingi vahe ka või?”
“Oojaa, suur vahe,” ajasin ma end nii sirgu, et võinuksin ilma redelita Selveri laes lambipirni ära vahetada. “Robustas on rohkem kofeiini, araabikas rohkem maitseid. Hommikuseks äratuseks sobib robusta paremini, aga araabika kohvid on rikkalikuma maitse- ning aroomiprofiiliga.”
“No Salmega me hommikul kindlasti koos ei ärka,” teatas vanaproua. “Nii lootusetu ma nüüd kah ei ole.”
“Siis araabika?”
“Äkki see araabika on terrorist?” küsis proua surmtõsiselt ja pahvatas siis kõva häälega naerma. “Ma tegin nalja. Las ma võtan siis jah selle araabika.”
Ma ei jõudnud marki soovitadagi, tädi haaras riiulilt esimese araabika kohvi ja teatas: “Ole sa, tütreke, tänatud. Eks ma püüan selle araablase Salmele kah kuidagi maha müüa, ta meil selline konservatiivsevõitu.”
Ta võttis mu käest kinni, pigistas seda õrnalt ja lahkus kassade suunas.
Issand kui armas:)
