Minuga juhtus eile selline lugu, mis reeglina vaid filmides juhtub. Oli tavaline igav päev ja läksin koduteel Viru keskusest läbi. Šampooni oli vaja osta ning pesemisega on mul nii, et ma võin kõige pealt kokku hoida, aga hügieenitarbed peavad kindlasti kõige kallimad olema (kuigi süüa olen ma isegi suvalisest tegevusloata keldripoest võimeline ostma).
Ma ei tea, millest see hügieenihullus tuleb. Võibolla elukohast – ma kolisin hiljuti Koplisse ja kuigi siin on tohutult ilus, kipuvad vanamehed trammis jubedat moodi haisema. Ei noh, ma saan aru, et päris igal hommikul ei viitsi duši alla minna, aga korra aastas võiks end ikka seebiga üle lasta, või mis? Ühesõnaga, mida hullemini inimesed ümberringi lehkavad, seda paremini pean ma ise lõhnama. Nii ma käingi ainult Body Shopis, ehkki Selverist saaks ihukreemi kolm korda odavamalt kätte.
Tulin Body Shopist välja ja otse sinna, kus vanasti oli Wayne’s Coffe. Nüüd on seal mingi teise nimega kohvik, aga mul vahet pole, peaasi, et kohvi antakse. Kutt oli leti taga veidi aeglane, itsitas totakalt omaette ja ajas silmad punni, kui ma jääkohvisse viis šotti tellisin. Aga klient on kuningas ja ega ta väga ei protesteerinud, uhas hinnale lihtsalt paarkümmend senti otsa ja kogu moos.
Ma olin tüübi aeglusest häiritud ja nagu sellistel puhkudel ikka, hakkasin ma ette kujutama, et suudan teise inimese flegmaatilisust tasakaalustada nii, et muutun ise koleerikuks. Ma ei viitsinud ära oodata, millal ta topsile kaane peale surub ning haarasin selle nii kiire liigutusega enda kätte, et pool kohvist kaarega üle õla lendas. Ja loomulikult seisis seal keegi.
Issand, kui piinlik mul oli. Seda enam, et see polnud lihtsalt keegi. See oli tuntud inimene. Ütleme nii, et kohe väga tuntud. Ja mitte lihtsalt inimene, vaid mees. Ja mitte lihtsalt mees, vaid… khmm, ihaldatud mees. Ei, mitte Tanel Padar, seda poleks Marianne mulle andestanud, aga enamvähem sama kaliiber, kuigi Padarist siuke kümme aastat vanem. Nojust.
“Väga maitsev,” teatas kuulus mees silmagi pilgutamata. Kurat, sellepärast nad kuulsad ongi, et ka kõige lollakamast olukorrast elegantselt väljuda oskavad.
“Issand, mul on nii piinlik, palun vabandust,” pobisesin ma peaaegu endamisi. “Ma ei tea, mis mul arus oli.”
“Ärge muretsege, mina kah ei tea, mis mul arus on,” ütles kuulus mees. “Küll aga tean, mis mu rinnaesisel praegu on.”
Noh, muidugi, seal oli korralik lärakas kohvi. Jumal tänatud, et ma jääkohvi olin tellinud, vastasel juhul tulnuks kiirabi kutsuda.
“Mul on nii kahju, andke palun andeks,” pobisesin ma halvatult edasi. Olnuks see ükskõik kes teine, aga pagan, see oli ju see mees.
“No vaatame, kas annan,” ütles ta. “Heas filmis viiksite Te mu nüüd enda juurde koju ja kuivataksite mu kleepuvad rinnakarvad puhtaks. Seejärel pakuksite mulle oma särke ja kui need kõik liiga väikesteks osutuvad, mähiksite mu käterätikusse. Veidi halvemas filmis võtaksin ma teie telefoninumbri ja helistaksin teile ülehomme, sest homme olen ma terve päeva hõivatud. Kumba filmi eelistate?”
Ma ei saanud absoluutselt aru, mida ta jahus. Seda enam tegin ma midagi ootamatut.
“56607691,” kiljatasin ma peaaegu automaatselt.
Kuulus mees võttis oma telefoni ja pani mu numbri vaikides kirja.
“Mida teile?” küsis flegmaatik.
“Ei miskit,” vastas kuulus mees. “Ma sain oma kohvi juba kätte. Ja oh seda imet, midagi sain veel.”
Ta naeratas mulle, keeras ringi ja kadus kilekottidega inimeste merre.
See juhtus eile.
