Käisin mõni nädal tagasi lastevanemate koosolekul. Mu poeg Mihkel saab asjadega üldiselt hakkama ja mingeid suuri probleeme koolis ei põhjusta, aga see ei tähenda, et mul ei tuleks kord kvartalis lastevanemate koosolekul tundide viisi kuulata, kuidas kolm prouakest vaidlevad, kas lastele jõuludeks Kalevi kommikarp või ajakirja “Imeline teadus” tellimus kinkida.
See on uskumatu, kuidas absoluutselt iga kooli iga klassi lastevanemate koosolekul on alati täpselt kolm prouakest, kes maailma asju kõige paremini jagavad. Veel uskumatum on see, kuidas nad kõiki ülejäänusid oma infantiilsete arutelude pantvangis suudavad hoida. Keegi ei julge püsti tõusta ja öelda seda, mida sellistel puhkudel öelda tuleks. Võibolla Marianne julgeks, aga noh, tal pole lapsi.
Seekordki oli kõik täpselt nii nagu ikka. Ei möödunud viit minutit, kuni proua Virkepalu käe püsti ajas ja klassijuhatajal öelda palus, kas Kevinil pruuti kah juba on. Klassitäis täiskasvanuid ohkas ja klassijuhataja teatas, et Kevin on tore poiss ja meeldib tüdrukutele väga, aga see on paraku kõik, mida ta proua Virkepalu varateismelise poja tärkava seksuaalsuse kohta arvata oskab.
Järgmisena oli päevakorras koolilõpu ekskursioon ning kui proua Tammekänd kuulis, et sel aastal Helsingis asuva Linnanmäki lõbustuspargi külastust plaanitakse, ei jäänud palju puudu, et teda elustama tulnuks hakata. Proua tõmbus näost lillaks ning teatas kategooriliselt, et lapsed tahavad tegelikult Vargamäele sõita ja giidi käest kuulda, millise põõsa taga Krõõt töinamas armastas käia.
“”Tõde ja õigus” on tõsine ja väga pisaraterohke teos,” tsiteeris proua Tammekänd peast Vikipeediat. “Nimelt kohtab nutmist, nutu äärel olemist, pisarate neelamist ja nii edasi pea igal kümnendal leheküljel. Tänase noorsoo häda on selles, et kurbus on neile võõras emotsioon – kõik peab olema muudkui fun fun fun“. Asi läks nii kaugele, et proua Tammekänd nõudis klassiekskursiooni sihtkoha hääletamist. Hääletatigi. Võitsid tõde ja õigus ning lapsed sõidavad Helsingisse.
Koosoleku krooniks oli – nagu ikka – järgmise koosoleku aja kokkuleppimine. Klassijuhataja pakkus kuupäeva välja ja see sobis kõigile. Välja arvatud proua Allikmäele, kellel on samal päeval koerte näitus. Otsiti uut kuupäeva, kakskümmend minutit otsiti, ja oh seda imet – leitigi. Sobis kõigile. Välja arvatud proua Allikmäele, kes peab samal päeval Kennelliidu seminaril viibima. Tehti kolmas katse. Keegi uuris, kas proua Allikmäe võiks äkki härra Allikmäe enda asemel koosolekule saata? Ilma asjata, sest järgnevad veerand tundi pidid kõik kuulama, kuidas härra Allikmäe on väga tähtis inimene, kolmeteistkümne ettevõtte nõukogu liige ja ilmselt järgmine Viimsi vallavanem. Leiti kolmas kuupäev, aga see ei sobinud proua Virkepalule. Täielik pantvangidraama, ma ütlen.
Lõpuks sai see jama läbi. Ma vandusin pühalikult, et see oli viimane kord. Täpselt nagu iga lastevanemate koosoleku lõpus. Aga siis tegin ma koduteel kiire peatuse Reval Cafe´s, täpselt nagu alati. Ma tellisin kahe šotiga macchiato ja jõudsin taaskord äratundmisele, et peale kahte tundi tõelisi kannatusi maitseb kohv eriti hästi. Nii nagu on heavy metal muusika välja mõeldud selleks, et inimesed vaikust nautima õpiksid. Rohkem lastevanemate koosolekuid! Ja rohkem kohvi!
