Kohvisõber läheb poodi, näeb kohvipakil Fairtrade märki, ostab märgistatud toote ja on kindel, et on jaganud vähemalt osaliselt oma heaolu abivajajatega kusagil maailmas.
Fairtrade suured lubadused parandada oluliselt elu planeedil Maa on äratanud arusaadavalt majandusteadlaste huvi, kui edukalt juba üle 25 aasta toimetav programm on edasi läinud ja kas lubadusi on ka täidetud.
San Fransisco ülikooli majandusteaduste professori Bruce Wydicki* ülikriitiline artikkel “10 põhjust, miks Fairtrade programm ei toimi” on skepsist täis ja annab alust kahelda kogu süsteemi tõsiseltvõetavuses.
Artikli argumendid põhinevad ameerika ja inglise paljude majandusteadlaste ning üliõpilaste uurimustöödel. Reaalsetel faktidel ja numbritel.
Kõigepealt heidab Wydick Fairtrade programmile ette süsteemset majanduslikku nõrkust, mille tulemusel ei sünni kasumit, mis omakorda võimaldaks kohvikasvatajate vaesust likvideerida.
Suurbritannia majandusanalüütikute uurimused näitavad, et kui kohvi hind maailmaturul langeb, on Fairtrade kokkuleppehinnad pehmeks maandumiseks ülimugavad, sest ei lase hinnal alla teatava taseme langeda. Sellisel perioodil kasvab Fairtrade sertifikaatide soetamiste arv ja üha rohkem vaesuvaid kohvikasvatajaid seob end “turvalise” süsteemiga. Liitujail tuleb aga maksta tasu Fairtrade programmis osalemise eest. Liites-lahutades reaalseid numbreid, saadakse kokkuvõttes kasumiks paraku null.
Teiseks väidab Wydick, et õiglane kaubandus annab turueelised halbadele kohviubadele.
Ta toob näite: kui Fairtrade hind kohvile on 1.40 USD, siis parimad oad müüakse üle ja halvimad alla selle hinna. Süsteem annab aga võimaluse müüa ebakvaliteetseid ube ka Fairtrade kokkuleppehinnaga. See omakorda peletab võimalikke ostjaid Fairtrade kohvist eemale – kartusest saada halva kauba omanikuks. Ja kõik kokku – Fairtrade süsteemi enda alused tõrjuvad ta turult välja hinna ja kvaliteedi mittevastavuse tõttu.
Kolmandaks kritiseerib analüütik vaesunud kohvikasvatajatele kehtestatud kõrgeid sertifikaadihindu.
Californias Ülikoolis tehtud uuringud näitavad, et kui kohvikasvataja maksab Fairtrade sertifikaadi eest 0.03 USD naela kohvi kohta, mis pole ju iseenesest palju, on see ometi rohkem, kui ta Fairtrade programmi ja „õiglase hinna“ kaudu tagasi saab.
Edasi väidab kriitik, et õiglane kaubandus ei abista vaesunud kohvikasvatajaid antud lubaduste vaimus.
Uurimused ei kinnita kahjuks kuidagi lubatud positiivseid arenguid – ei kohvikasvatajate elukvaliteedile ega nende laste haridusele. Küll aga negatiivset mõju väheharitud kohvitootjate laste haridusele. Analüütikud väidavad, et Fairtrade loosungid on jäänud loosungiteks ja reaalset paranemist nimetatud valdkondades pole toimunud.
Veel ühe olulise punktina toob Wydick välja vaeseimatest maadest pärineva Fairtrade kohvi imetillukese turuosa.
Vaeseimad kohvitootjad on pärit Aafrikast: Etioopiast, Keeniast jaTansaaniast. Neist maadest pärinevat kohvi turustatakse läbi Fairtrade märgi alla kümne protsendi kogutoodangust. Keskmiselt hoopis jõukamates maades Mehhikos, Brasiilias ja Columbias on vastav protsent kordades kõrgem. Ehk siis – vaeseimaid tootjaid toetatakse kordades vähem, kui paremal järjel olevaid.
Samuti on lood hämarad Fairtrade süsteemi rahaliikumiste läbipaistvusega, mistõttu heauskse kohvitarbija tahe aidata ei saa kunagi kohvikasvatajani jõudma lubatud moel.
Uuringute kohaselt läheb Fairtrade raha pigem tootmishoonete laiendamisse või lihtsalt kaob kuhugi, mitte ei lähe kohvikasvatajate palkadeks või nende lastele koolide ehitamiseks. Kui kohvitarbija on omateada panustanud 50 senti kohvikasvataja heaks, siis kohvikasvatajani jõuab sellest ca 1/3 senti! Võrdluseks – otsesel kauplemisel jäävad ära vahendusorganisatsiooni tekitatud lisakulud ning hinna seos kvaliteediga on nähtav ja selge.
Loo lõpetuseks julgustab Wydick kohvikasvatajaid tootmise vähendamisele lõputu suurendamise asemel. Defitsiiditekitamine oleks hinda ülesviiv ja sellisena kasvatajale kindlam garantii. Ületootmine on selgelt hinda allaviiv – milleks?
Uuringute põhjal võib väita, et Fairtrade ei jõua oma praegusel kujul vaesuse juurteni. Wydick ütleb, et vaeseimate piirkondade lapsed vajavad esmajärjekorras puhast vett, moskiitovõrke ja teisi elementaarseid elu- ja tervisegarantiisid, mitte mõnikümmet laptop’i. Seda mitte mõistes ei suuna Fairtrade oma halvasti (kas üldse?) kogutud summasid iialgi õigesse kohta.
Majandusteadlased jätkavad Fairtrade programmi uurimist ja analüüsimist. Teadlikkus on oluline! Et Sulle ei müüdaks ümara heategevuse sildi all teab mida. Tänaseks on Fairtrade varjupooli piisavalt teaduslikult tõestatud ja selle ilusa müüdi lõksu ei maksaks tarbijal langeda. Paremat hinda on mõtet maksta parema kvaliteedi eest.
*Bruce Wydick on San Fransisco ülikooli majanduse ja rahvusvaheliste uuringute professor. Tema uus raamat “The Taste of Many Mountains” räägib Guatemaala kohvikasvatajate elust ja Fairtrade’i mõjust sellele. Raamatu on välja andnud Thomas Nelson (HarperCollins).
