Hedvig Hansoni müstiline, lüüriline ja paeluv hääl paneb meid koheselt aurava kohvitassi järele unistama. Ei, siinkohal ei tee küll küllale liiga – kuidas siis muidu Hedvigi karismaatilise muuskailu vaimupaitusi nautida?! Uurisime, kuidas on ilusa muusikuhinge enda suhe kohviga?
Vabakutselise muusikuna on kohviõnn Hedvigi õuel nendel päevadel, kus tema argipäev on meie pühapäevade meeleolus. Vähemalt hommikuti, kus need on võimalusel aeglased, täis hetkeolu nautimist. Ärkamine, võimlemine, hommikusöök – kõik on eraldi tegevused, mida tuleb omaette läbi tunnetada. Ja siis! Siis saabub kohviaeg, oh seda rõõmu! „Kui paljud alustavad tihti oma hommikut just kohviga, siis mina ootan seda hetke kauem“, kirjeldab Hedvig oma hommikuid. Oleme kuulnud küll, et ootamine teeb elamuse nauditavamaks, aga vaid tugevamad meist suudavad hommikukohviga oodata kauem, kui kibekähku poolavali silmadega voodist kööki kohvimasina taha koperdades, kus iga tilkuv sekund tundub kui aasta. Lugupidamine! Laulja kirjeldab, kuidas ta kohviaja saabudes mitte ei kugista endale kohvi kurgust alla, vaid tõesti istub ja naudib seda protsessi koos kõigi esile tulevate maitsete, lõhnade ja mõtetega. Oh, kui mõnus!
Üldiselt ongi Hedvigi suhe kohviga mõistlik, mitte ülearu kirglik ega sõltuvust tekitav. Olles kohvi toime suhtes pikem tundlik, jäävad päevased kogused ühe-kahe kohvitassi juurde, sõltuvalt tujust. Sealjuures on kohvi mahe maitse ja meeldiv aroom olulisemad faktorid, miks nende igapäevane sõprussuhe toimib. Olles aga aastakümneid Eesti jazzmaastiku kujundavaid loojaid, pole ka õhtused kontserdieelsed kohvilonksud Hedvigile võõrad, muutes laulja mõtte ja keha esinemise ajaks erksamaks. Kuigi Hedvig on oma isa, Tõnu Kilgase, pealt näinud, kuidas ta enne unele jäämist naudib juua musta kohvi, siis naine ise ei saaks sedasi päikesetõusuni sõba silmale.
Lisaks kodustele presskannuga valmistatud kohvihetkedele (kus kohvitassidest ei puudu ka koor, kaneel ja kardemon), armastab Hedvig leida kohvilõhna järgi ka mõne mõnusa kohviku, kus tuttavatega kohtuda ja lobiseda. Sealjuures on Hedvig väga lojaalne kohvitaja – käies ikka endale vanades-armsates kohvikutes, kus on mõnus tellida tass lattet või cappuccinot, kohvilõhn täidab kopsud ning kõrvadesse jõuab ainult hea muusika! Üksi kohvitassi taha sattudes pole aga paremat naudingut, kui suvehommikutel oma maakodu trepil lonks-lonksu haaval omi häid mõtteid mõtiskleda.
Ilmeka mälestusena meenutab Hedvig, kuidas lapsena, kaheksakümnendatel, polnud välismaa kohvi kerge saada. Põnevamate kohvielamustega rõõmustasid need, kel olid soojad suhted väljaspool piire. Ja Hedvigi perel oli tuttav – Soomes. Nimed nagu „Presidentti“, „Aromi Mokka“ ja „Kulta Katriina“ jätsid Hedvigi lapsepõlvele nii tugeva märgi, et ta siiamaani – harjumuse või nostalgia pärast – ostab vahel Soome kohvi. Kes siis meist ei tahaks aeg-ajalt lapsepõlve tagasi naasta ja lõhnad-maitsed viivad meid ajarännakule teadupärast ju kõige sügavamalt!
Soovime Hedvigile naudingute rohkeid kohvihetki ning loomerõõmu muusikas!
