Töö juures võeti uut inimest palgale. Mul paluti tööintervjuusid pealt kuulata, et umbes kõrvalpilk või nii, vaadaku ma pealt, kuidas kandidaate grillitakse ja andku pärast tagasisidet, kuidas vaesekesed hakkama said. No big deal, mingi raamatupidamisosakonna värk, aga et neil seal tihtilugu paras pinge, siis otsiti inimest, kes suudaks stressi taluda.
Need kandidaadid, kelle piinamist mul lahkelt vaadata lubati, olid jõudnud viimasesse ringi. Parimatest parimad niisiis, nii palju kui neid Eesti tööturule jäänud on.
Sisse astus noormees, pealtnäha siuke kahekümne viiene, ID kaardi järgi kolmkümmend kaks. Hästi säilinud, küllap on kümneaastasest peale iga päev trenni teinud.
“Nii, härra Kõiv,” mõmises personaliosakonna juht, meie firma raudvara, kes juba vene ajal otsustas, milline töötaja saab välis- ja milline hundipassi. “Mis on teie suurimad nõrkused?”
“Heh-heh,” pistis härra Kõiv närviliselt kõkutama. “Ma olen vahest liiga detailides kinni, kipun suure pildi ära unustama, eriti päeva lõpupoole.”
“Vahel,” teatasin ma iseendalegi üllatuseks kõva häälega.
“Vahel?” korrutas härra Kõiv nagu kaanonilaulja.
“Te ütlesite vahest, õige on vahel,” ütlesin mina. “Mõlemad on grammatiliselt võimalikud, ent tähendavad erinevaid asju. Vahest tähendab võib-olla, vahel tähendab mõnikord.”
Härra Kõiv läks näost tulipunaseks, palus end hetkeks vabandada, tormas kabinetist välja ning oli kahe minuti pärast tagasi.
“Ega te ometi solvunud?” küsis personaliosakonna juht.
“Ei-ei, kõik on hästi.”
“Tore, läheme edasi. Kus te end viie aasta pärast näete?”
Püha jumal, kui etteaimatavad küsimused.
“Viie aasta pärast näen end teie ettevõtte pearaamatupidaja kabinetis,” teatas Kõiv. “Ennem teen kõvasti tööd ja aitan teie firmal saavutada eesmärke, mille olete endale seadunud.”
“Enne,” tegin ma taas suu lahti.
“Enne?” küsis Kõiv.
“Te ütlesite ennem, õige on enne. Mõlemad on grammatiliselt võimalikud, ent tähendavad erinevaid asju. Ennem tähendab pigem, enne tähendab esmalt.”
Kõiv läks näost lillaks ja tormas toast välja, ent oli kahe minuti pärast tagasi.
“On teiega kõik hästi?” uuris personaliosakonna juht.
“Jajaa, kõik on hästi.”
“Selge, läheme siis edasi. Millega vabal ajal tegelete?”
“Laulan,” läks Kõiv näost rõõmsaks. “Ja mängin kitarri. Alles eile mängisin, isa kuuekümnendal juubelil.”
“Kuuekümnendal juubelil?” pahvatasin ma naerma. “Teil on päris vana isa siis, kui juba kuuekümnes juubel.”
“Noh, kas nüüd just nii vana.”
“No ikka täiega vana. Juba kuuekümnes juubel, see pole mingi naljaasi! Esimesel juubelil saavad inimesed reeglina viiekümne-aastaseks, teisel kuuekümneseks, kolmandal juubelil kuuekümne viieseks, neljandal seitsmekümneseks. Arvutage siit edasi, kui vana on inimene, kes juba kuuekümnendat korda juubelit peab.”
Oi pagan, ma olin täna hoos!
Kõiv läks näost pruuniks ja sööstis toast välja. Sedapuhku oli ta tagasi juba pooleteise minuti pärast.
“Kas jäätegi iga küsimuse peale toast välja jooksma?” küsis personaliosakonna juht.
“Ei, see oli viimane,” ohkas Kõiv. “Ei tea, närvidest vist, aga kogu aeg ajab kempsu. Ma ei joonud hommikul eriti midagi, kõigest pool liitrit kohvi, aga vähemalt kolm olen juba välja niristanud.”
Kabinet täitus vaikusega. Kandidaat Kõiv oli meile just natuke rohkem detaile reetnud, kui me teada tahtsime. Vaikus venis ja venis ning mul ei jäänud muud üle, kui olukorda lahendama asuda.
“Kas te teate, mida kohv teie organismis leiduvate vedelikega teeb?” esitasin ma kogu tööintervjuu ainsa asjaliku küsimuse. Ja vastasin selle siis ise: “Viib kehast vedelikud välja. Mida rohkem te kohvi joote, seda enam te pissile tahate.”
“See ei vasta muide tõele,” tuli Kõivu näole ootamatu elu. “Kohv toimib küll loodusliku diureetikumina, kuid see ei tähenda, et ta viiks kehast oluliselt rohkem vett välja kui mis tahes muu toiduaine. Teie poolt esitatud väide on suurimaid kohvi kohta levivaid müüte ja seda kinnitavad pea kõik eksperdid.”
“Olete tööle võetud,” teatas seepeale personaliosakonna juht. “Inimene, kes teab, mis asi on diureetikum, lihtsalt peab meie ettevõttes töötama. Sofi, kas sina tead, mis on diureetikum?”
“Ei tea,” vastasin mina.
“Siis oled vallandatud,” teatas personaliosakonna juht, tõusis püsti ja lahkus ust enda järel pauguga kinni tõmmates.
Ma ärkasin üles. Keha kattis külm higi ja pissihäda oli tohutu. On mul vast unenäod, ohkasin ma teel kempsu. Võib-olla olnuks tark eile Mariannega õhtustamas käies veidi vähem kohvi lurpida, kuus tassi on ilmselgelt liiga palju.
