Veidrad asjad on minuga terve elu juhtunud. Sügaval nõukogude ajal – siis, kui ma alles laps olin – polnud närimiskummi kusagilt saada. Normaalset närimiskummi sai sel ajal ainult Soome tuttavate abiga ja et need vaid paar korda aastas küll tulid, pidi minu põlvkond närimiskummita elama. Teinekord oli närika himu nii suur, et käiku läks fantaasia. Veneaegse lapse kujutlusvõimel polnud piire: mina näiteks lõikasin papist välja närimiskummi kujulise tüki, kastsin selle suhkrusse ja lutsutasin oma leiutist nii kaua, kuni ise enam kah ei uskunud, et see närimiskummi meenutab.
Kui keegi tõelisele närimiskummile küüned taha sai, oli see suur sündmus. Üks taoline hetk tuli mul alles hiljuti meelde. Minu lasteaia rühma tuli kord uus laps. Ta oli uutele rühmakaaslastele närimiskummi kingituseks kaasa toonud. See polnud aga pelgalt päris närimiskumm, vaid sigareti kujuline päris närimiskumm. Kogu rühm lidus eksootilise välimusega kraami suunas ja uus laps oli tehtud mees esimesest päevast. Kõvemad tüübid imiteerisid imenätsuga suitsetamist, kuni kasvataja seda märkas ja lapsed korrale kustus. Näimiskummi närimist rühmas siiski ei keelatud, kuigi oleks pidanud.
Nimelt polnud see tõepoolest niisama närimiskumm, vaid selline, millega läänes end nikotiinist võõrutati. Tänapäeval on taoline asi Eestiski tavaline, kuid toona polnud keegi midagi sellist näinud. Kogu lasteaiarühm järas pahaaimamatult Nicorette’i ja oksendas paar tundi hiljem välja kõik, mille kokatädid neile tol päeval vaaritanud olid. Nii palju oksendavaid inimesi pole ma kunagi näinud, isegi aastaid hiljem toimunud TIPi rebaste peol oli neid vähem.
Meelde tuli too episood mul aga seetõttu, et Ameerika vanatädi käis mul jälle külas. Mäletad küll, too kummalisevõitu proua, kes ainult Keurigi masinaga valmistatud kohvi joob. Ta oli enne Eestisse lendamist Oregonis käinud ja kuna see osariik on eriti kuulus oma kohvikultuuri poolest, otsustas vanatädi mulle kingituseks paar pudelit jääkohvi tuua. Klaasist ja puha, ilus etikett peal ja nimi pehmelt öeldes põnev: Magic! Kolm pudelit tõi, ühele oli kirjutatud 5 mg, teisele 10 mg ja kolmandale 25 mg. Ju need numbrid kofeiini sisaldust tähendavad, ei viitsinud ma pikalt süveneda.
Korkisin järgmisel hommikul 25 milligrammise lahti, ega imik pole, et 5 milligrammiga jännata. Päeva esimese kohvi joon ma alati tühja kõhu peale, et kofeiin paremini laksaks. Valasin Magic’u sisse, täitsa hea maitse, kui ehk natuke steriilne. Ajasin seejärel poja üles ja käskisin tal kooli minna, istusin seejärel ise autosse ja keerasin süütevõtit.
Olgu taevas tunnistajaks, aga … mootori heli asemel kuulsin ma Arvo Pärdi “Te Deumi”. Raadio oli kinni, sealt ei saanud Pärt tulla. Hüppasin autost välja, tegin kapoti lahti ja, ma ei valeta!, mootor häälitses nagu hulk viiuleid ja paar oboed. Pärt mis Pärt, eksimatult vanameistri käekiri. Ma tõstsin pea kapoti alt välja, ning – püha jumal, mis minuga toimus! – mu vastas seisis Indira Gandhi, kunagine India peaminister. Ma ei tea, kust ma teadsin, et see Gandhi oli, ma polnud Gandhit kunagi näinud, aga vaat teadsin.
“Ega sa kolm eurot ei saa laenata?” küsis Indira selges eesti keeles. “Mul jääb Tartu bussipiletist puudu. Ma pean ülikoolis loengut pidama, aga raha lubasin nad, vanad koid, alles siis maksta, kui ma neile bussipileti ette näitan.”
Ma tormasin tagasi koju, vajusin voodisse ja hakkasin hüsteeriliselt naerma. Lugu oli naljast kaugel, ma nägin ju ilmutusi, aga miskipärast ajas see mu hirmsat moodi lõkerdama. Kogusin end pisut, koukisin Mihkli hoiupõrsast kolm euromünti ja läksin tagasi auto juurde. Indira oli lahkunud, tema kohal seisis nii umbes seitsmekümnene vanamees, käsi õieli. Andsin raha, vanamees tänas ja läks oma teed. Mina lidusin aga tagasi kööki, sest pea hakkas selginema ja süda halba aimama.
Võtsin prügikastist tühja jääkohvi pudeli ja hakkasin etiketti uurima. Olgu ma neetud. 25 milligrammi ei tähistanud mitte kofeiini kogust, vaid… kanepi sisaldust kohvis! No muidugi, Oregonis on kanep seaduslik ja nii nad seda seal igale poole topivad, eriti jääkohvisse. Oleksin võinud 5 milligrammisega alustada või kasvõi ühe õuna ära süüa, nii jäänuks kohtumine Pärdi muusika ning Indira Gandhiga ära. Nii nagu poleks lasteaias keegi nikotiinimürgitust saanud, kui ühe poisi vanemad närimiskummi ostes natukenegi süveneda viitsinuks.
Teinekord tasub etikett läbi lugeda.
