Gildidesse kuuluvad suurkaupmehed, kes olid juba spetsialiseerunud eksootiliste vürtsidega kaubitsemisele, vedasid pidevalt oma purjelaevadega kaupu üle Vahemere ning tänu neile said legendaarsed oad XVI sajandi teisel poolel tuntuks kõigis Euroopa tähtsamates sadamates. Veneetsias – oriendi tõelisest kaubaturust – sai 1570. aastal esimene linn, kus kohv (koos tubakaga) kasutusele võeti.
Kohvi Euroopasse toomise au kuulub tuntud arstile ja botaanikule Prospero Alpinile. Pika Egiptuse visiidi ajal hakkas talle silma, et kohalikud elanikud valmistavad tumedat jooki seemnetest, mida nad enne kõrvetavad ja jahvatavad ning seejärel keedavad. Vaid paari aastaga muutus jook veneetslaste seas väga populaarseks ning ka kohvikaubanduse maht hakkas kasvama. Aastal 1683 avati Veneetsias Püha Markuse väljakul Procuratie kaarkäigus esimene kohvipood. Peagi avati ka linna teistel väljakutel hulgaliselt kohvipoode ning Veneetsia võimud üritasid uut nähtust piirata. Kohvi propageerimise vastu olid ka mitmed kirikutegelased, kes palusid Clement VIII-t keelustada uus asi, mida nad ise nimetasid „kuradi joogiks“. See palve jäi täitmata. Ajalooallikate järgi olevat paavst ise kohvi esimest korda maitstes hüüatanud: „See jook on nii hõrk, et oleks patt lubada seda ainult uskumatutel juua. Saatanast saame võitu nii, et anname kohvile oma õnnistuse ja nimetame selle Kristuse joogiks.“ See tähistas kohvi kuldajastu algust.
Uus harjumus muutus itaallaste seas üha populaarsemaks. Ajal, mil kohvi ei peetud enam arstirohuks, rüübati seda legendaarset jooki igal ajal ja igas kohas – alates elegantsetest kohvipoodidest kuni veidi lihtsamate rahvakohvikuteni. Kohvi joomine saatis nii kõrgelennulisi kui ka lihtsaid jutuajamisi.
Kohvikultuur oli tuule tiibadesse saanud ja uus harjumus vallutas kiirelt ka teised kaunid Itaalia linnad. Sama juhtus mujalgi Euroopas. Loetlegem siinkohal veel mõned ajaloo ja kunsti seisukohast väga olulised kohvikud: Mulassano, San Carlo ja Caffé Torino Torinos, Pedrocchi Padovas ja Caffé Greco Roomas.
Need olid paigad, kus kõnemehed ja rahulolematud poliitikud valitsuse tegemisi arvustasid, kirjamehed karmilt oma kolleegide töid kritiseerisid ja ajakirjanikud uudiseid levitasid. Vestlusest võisid osa võtta kõik – ka ettekandjad, kes sekkusid kandik käes, viisakalt klientide juttu ja avaldasid oma arvamust. Tänapäevalgi kujutavad need kohvikud endast Itaalia traditsiooni sümboleid ning ajalootempleid, kus kunst ja kultuur käivad käsikäes. Need on olnud läbi aegade kohad, kus kunstnikud, poliitikud ja kirjamehed üle kogu maailma rüüpavad elegantsetes ja luksuslikult sisustatud ruumides maitsvat kohvi.
