Maailma rumalaim postitus
Kohe loed kõige tobedamat blogipostitust, mida Sa kunagi nägema oled sattunud. Valmis?
Oled Sa kunagi mõelnud, kuidas mõni asi avastati? Näiteks elekter? Istus mingi tüüp pimedas magamistoas ja arutles, et küll oleks lahe, kui ei peaks iga kord küünlaga jändama? Et mõtleks õige välja siukse valgusti, mille paned lihtsalt nupust käima ja kogu lugu? Ei mingeid tikke ega muud jama, pressid korra pöidlaga ja tuba on valgust täis! Hmm, kuidas see lamp võiks töötada? Haa, äkki võiks ta näiteks seinast siukest vurtsu saada, mis ta põlemas hoiab? Ja paneks sellele vurtsule nimeks elekter?
Mina mõtlen kogu aeg, kuidas inimkond ühe või teise geniaalse ideeni jõudis. Elekter elektriks, saab ka ilma selleta, mul on üks tuttav, kes oma suvekoju elektrit ei pannudki ja on jube õnnelik. Aga kohv? Kes ja kuidas mõtles välja kohvi? Kuidas see käis?
Ju tekkis kellelgi mõte, et lisaks veele võiks veel mõni lahe jook olemas olla. Kogus oma hõimu või haaremi või mille iganes kokku ja küsis:
“Kuidas on, sõbrad? Tahate elu lõpuni vett juua või oleks cool mõni uus jook välja mõelda?”
“Uus jook! Uus jook!” lõugas hõim vastu!
“Mõttel on jumet!” tõusis üks tarkpea püsti. “Ja see uus jook võiks vahelduseks kuum olla, kaua me peame külma vett taluma, eriti talvel?”
“Hea point,” ühines vestlusega hõimu boss. “On Sul mõni hea idee?”
“Hehh, mine tea, äkki isegi on,” vastas tarkpea. “Vaata, mul kasvab onni taga põõsas ja sellel on marjad küljes. Ma olen neid marju ajaviiteks purustanud, ma ei teagi miks, lihtsalt tekkis ükspäev siuke mõte, et läheks ja purustaks vahelduseks natuke marju. Novot, ja mis ma nägin? Iga marja sees on kaks uba. Nüüd ma mõtlengi, et äkki peaks need oad marjast eraldama ja neist joogi tegema?”
“Kuidas sa nad eraldad?” muutus hõimujuht uudishimulikuks.
“Noh, üks variant oleks kuivmenetlus. Kuivatataks marju päikesepaistel ja kooriks hiljem ära. Teine variant oleks näiteks märgmenetlus. Hoiaks marju 24–48 tundi vees.”
“Hmm, päris huvitav,” nikutas hõimujuht pead. “Mulle tundub see kuivmenetlus nagu parem. Aga kuidas me nendest ubadest joogi teeme?”
“Ega mina ei tea,” arutles põõsamees edasi. “Võibolla tuleks neid ube röstida ja siis pulbriks jahvatada?”
“Mis see jahvatamine on?” küsis juht.
“Noh, võtad oad ja litsud kahe kivi vahel peenikeseks. Paneks selle puru siis mingisse anumasse ja teeks temast joogi.”
“Kuidas?” nõudis hõimujuht.
“Vaata, ma mõtlen praegu kõva häälega. Äkki võtaks paar peotäit vett, asetaks päikese kätte, võib-olla läheb nii kuumaks, et hakkab mullitama. Annaks sellele mullitamisele segaduse vältimiseks mõne nime, näiteks “keemine”. Ja kui vesi läheb keema, valaks selle purule peale ja laseks igaks petteks paar minutit seista. Kuidas tundub?”
“Geniaalne idee, kurat!” müristas hõimujuht! “Proovime järele!”
Proovisidki ja tulemuseks oli siuke kohvipurakas, et terve hõim kaks nädalat mõnust oimetuna lõkkeplatsil vedeles. Nii või
Kuidas tuleb inimene asjade peale, mida veel olemas pole? Kuidas ta teab, et suvalisest marjast ube välja kiskudes, neid seejärel röstides ja kõige lõpuks keetes leiutab ta joogi, mida inimkond sadade miljonite liitrite kaupa iga päev sisse hakkab kallama? Aru ma ei saa…
Tegelikult leiutas kohvi hoopis mingi Etioopia kits. Aga see on juba eraldi ja veelgi totakam jutt. Püsi lainel!
