Ma olen korralik totu. Umbes nagu too kuulus anektooditegelane, kes arsti juurde läks ja kõrget palavikku kurtis. Arst kirjutas talle välja küünlad ja lubas, et probleem laheneb kahe päevaga. Nädala pärast on patsient arsti juures tagasi ja palavik on vahepeal hoopis kõrgemaks tõusnud. Arst kirjutab järgmise noosi küünlaid. Patsient taas nädala pärast tagasi, paremaks pole midagi läinud. Arst ei suuda aru saada, milles asi.
“Mis te nende küünaldega teete, sööte või?” vangutab doktor pead.
“Ei, teate,” puhiseb patsient solvunult vastuseks. “Tagumikku pistan!”
No ma olen samasugune kloun, hullem veelgi. Suvi hakkab läbi saama ja viimane aeg moosi teha. Noh, eks ma teengi, kuigi mu poeg Mihkel eelistab pannkooke suhkruga süüa. Selle veidruse on ta oma isalt pärinud, aga ma ei taha sellel pikemalt peatuda, ei pannkookidel ega veel vähem mu poja isal. Moosi teen ma aga rohkem moe pärast, sest kõik teevad, eksole.
Noh, tõin turult marju ja ostsin poest moosisuhkrut. Tavalisest suhkrust üksjagu kallim, järelikult parem! Moos moosiks, see tuli täitsa okei välja, kuigi ega ma täpselt ei tea, milleks seda kasutama hakkan. Marianne lubas sügise algust minu juurde tähistama tulla, eks ma siis vaatan, äkki õnnestub paar purgitäit talle sisse sööta, maiasmokk nagu ta on, hahahaaa.
Oluline on kogu loo juures hoopis see, et mul jäi paar lusikatäit moosisuhkrut üle ning loomulikult otsustasin ma need kohvi sisse segada. Ja mitte lihtsalt kohvi, vaid Kopi Luwaki sisse! Sa ikka tead, mis asi on Kopi Luwak? Õu mai gaad, Kopi Luwak on kohvide kaaviar! Näeb suht rõve välja ja valmistatakse seda nii, et söödetakse oad tsiibeti nimelisele loomale sisse, lastakse tal need ära seedida ja välja s….a. Üsna grõuss ühesõnaga, aga maitse on jumalik! Maksab mingi tuhat eurot kilo ja kui sind huvitab, kuidas ma oma ahned küüned Kopi Luwakile taha sain, siis ma võin sellest teinekord pikemalt kirjutada.
Ning justkui hapust Kopi Luwakist vähe olnuks, otsustasin ma sellele veel piima lisada. Tulemus nägi välja nagu piima-klimbisupp, mida ma juba lasteaias vihkasin. Ja mitte lihtsalt piima-klimbisupp, vaid tuhandeeurone piima-klimbisupp. Ja mitte lihtsalt tuhandeeurone piima-klimbisupp, vaid talumatult hapu tuhandeeurone piima-klimbisupp. Ning kõik selleks, et oleks sügise alguse puhul poolpurjus Mariannele midagi sisse sööta. On ikka elu!
