Ma ei tea, kuidas ma kogu aeg igasuguste otsa komistan. Ilmselt olen ma “pasamagnet”, nagu Marianne öelda armastab (ja kui sa ei tea, kes on Marianne ja miks ta teise inimese kohta “pasamagnet” on võimeline ütlema, siis loe mu varasemaid postitusi). Need “igasugused” lihtsalt lendavad mind nähes kohale, täpselt nagu herilased frappuccino tassi (ja kui sa ei tea, mis asi on frappuccino, siis pean ma sellest ilmselt kunagi kirjutama, aga mitte täna).
Ühesõnaga, ma sõitsin eelmisel nädalal lennukiga. No big deal – Amsterdami ja tagasi, tööreis, mitte mingisugune tiinekate tripp. Ja loomulikult läks juba Tallinna lennujaamas lahti…
Kõigepealt ronis väravas mingi vanamees mu kõrvale istuma. Mul pole vanameeste vastu mitte midagi, kamoon – ka mu enda isa on vanamees. Aga see seletas katkematult telefoniga. “Seletama” on tegelikult tagasihoidlik verbivalik, sest see mees röökis telefoni sellise volüümiga, justkui olnuks inimene teispool kõnetraati kurt.
Ja kui ma seepeale kohta vahetasin (mitte et see aidanuks – kogu terminal oli tema kriiskamisest tiine), ronis vanamees uuesti mu kõrvale. Noh, mis sa teed, kui sa nii neetult vastupandamatu oled, hahahaa.
Okei, lõpuks võttis lennuk rattad maast. Mu kõrval istus pealtnäha täitsa normaalne tüüp, või noh, ega mina ei tea, mis see normaalne tänapäeval on, igatahes ei tekitanud miski tema juures ärevust. Aga siis tegi ta suu lahti.
“Muide, ma olen barista,” ei vaadanud ta mulle isegi otsa, kuigi ilmselgelt oli tema lause mulle mõeldud, kes kedagi teist meie rivis ei istunud. Ma ei öelnud midagi, ei ilmutanud isegi leiget huvi, kuigi oma kohvihulluse juures pidanuks.
“Muide, ma olen barista,” teatas ta uuesti ja pööras sedapuhku oma silmad minu suunas. Need olid täis. Iseennast. Keda ma siis veel peaksin täis olema kui mitte iseennast, ütles Ninatark Muna kunagi tabavalt. Paraku on nii, et see, mis on lubatud nii coolile tüübile nagu Ninatark Muna, pole lubatud nii ebacoolile sellile nagu see tarkpea minu kõrval.
“No küll on äge,” püüdsin ma iroonial kõlada lasta. Ilmselt ei kõlanud.
“Mhmh, täiega,” nikutas ta peaga edasi-tagasi.
“Mhmh, täiega jah,” nikutasin mina samas taktis. “See pole vist mingi niisama töö, eks?”
“Absoluutselt ei ole,” kinnitas tagavara-nintark-muna. “See pole sul mingi lihtsalt kohvi valamine. Peab nagu matsu jagama ka ja nii.”
“Ja teie ilmselt jagate, eks?”
“Ütle mulle “sina”, kaunitar. Ma pole harjunud, et tibid mind teietavad. Ja jagan täiega. Matsu.”
Keegi ei ütle mulle kaunitar! Eriti siis, kui ta pole mind õieti vaadatagi suvatsenud. Ja veel vähem ütleb mulle keegi tibi.
“Mida eelistate: V60, Chemex või Aeropress?” küsisin ma riskides, et ta tõesti matsu jagab. Aga ma ei eksinud, loomulikult mitte.
“Mis need on mingid kondoomitüübid vä?” laskus tüüp veel madalamale, kui ma oleksin loota julenud.
“Mkm,” avasin ma pardaajakirja, “Filtrimeetodid käsitöö kohvi tegemisel.”
“Mis pagana käsitöö…” kukkus sell kõkutama ja sai siis aru, et on vahele jäänud. “Ma töötan tavalise kohviga.”
“Muidugi,” ei tõstnud ma ajakirjalt pilku.
“Tegelt ka. Ma käsitöö kohviga nagu põhimõtteliselt ei tegele. See on jumala last century, mõeldud mingitele tibidele mulje valdamiseks. Tegelt on kõik need käsitöö kohvid samast purust segatud mis Löfbergs Liilia.”
“Liilia?”
“Nojah.”
Me istusime natuke aega vaikides, aga siis tegi ta veel ühe katse: “Ja millega sa tegeled muidu?”
Ma kõhklesin hetke, aga hetk tundus kuidagi õige. “Tõmban magnetina virtsa külge,” ohkasin ma pardaajakirja tagant.
“Magnetiga? Vau, nagu põllul või mismoodi?”
Mina ei tea, mismoodi ma kogu aeg igasuguste otsa komistan…
