Mäletad totrat lugu “Aktuaalse Kaamera” ilmateadustajast, kes päevapealt lahti lasti, sest ta mingit pruunistavat kreemi kasutas ja oma naha kestendama ajas? Kuidas sa sellist inimest telekast rahvale näitad, eksole, eriti kui ta nii tõsisel teemal nagu ilm peab sõna võtma? Mu meelest on see diskrimineerimine, kui tööandja ette kirjutab, millises solaariumis ma käia tohin või millised nahahooldusvahendid on lubatud. Aga loomulikult on võimalik kõigega liiale minna. Mu sõbranna Marianne demonstreeris seda hiljuti väga ilmekalt.
“Appi, appi,” kiljus ta teisel poole telefonitoru. “Ma saadaksin sulle praegu selfie, aga ei julge. Tule kiiresti kohale, ma ei tea, mida teha.”
“Mis lahti?” küsisin mina.
“Mis on, mis on,” osatas Marianne. “Ise sa seletasid mulle, kui tervendav on kohv. Ma jäin sind lolli peaga uskuma. Sõida kohe kohale või meie sõprus on läbi!”
Vau. Nii hirmsa asjaga nagu sõpruse lõpp polnud Marianne mind varem ähvardanud. Ju on asi tõsine, järeldasin ma saapaid jalga sikutades.
Kui Marianne korteriuks avanes, pidin ma ära minestama. Mu vastas seisis tumepruuni näoga inimene ja kuigi mul pole pagulaste vastu midagi, ei oleks ma uneski osanud näha, et Marianne korteris sõjapõgenikuga kohtun.
“Noh, jube naljakas, jah?” porises pagulane Marianne häälega.
“Issand, mis sa endaga teinud olen?” suutsin ma naeru vaevalt tagasi hoida.
“Selle asja nimi on kohvimask,” teatas Marianne. “Netist leidsin. Pidi nahale jube hea olema. Aga ta raibe ei taha maha tulla. Nühin ja nühin, aga näen ikka välja nagu Wesley Snipes.”
Me läksime elutuppa ja Marianne rääkis, mis juhtunud oli.
“Retsept on lihtne. Vaja läheb kohviube, näoõli, kausikest, teelusikat ja silmakukutajat. Paned jahvatatud kohvi kaussi, uhad näoõli juurde ja ongi valmis – hõõru aga näonahale. Noh, hõõrusingi, ja selline ma nüüd siis olen.”
“Silmakukutajat?” imestasin mina. “Mis asi see on?”
“Ahh, ega mina ei tea. Retsept oli inglise keeles, ega ma kah päris kõigest aru ei saanud.”
“Ja milleks lusikat vaja läheb?”
“Ei teagi jah. Võibolla selle silmakukutaja jaoks, aga kuna mul silmakukutajat polnud, siis ei läinud lusikat kah vaja.”
“Palju sa kohvi panid?”
“Normaalselt panin, ega ma mingi koonerdaja pole. Terve paki valasin sisse, mul niipalju raha küll, et joomiseks eraldi pakk osta.”
“Ja õli?”
“Kaks pudelit, täpselt nagu retseptis kirjas.”
“Kaks seda pudelit?” osutasin ma diivanilaual seisvatele kanistritele. Marianne ostab nimelt kõike hulgi, isegi hambapasta tuubid on tal normaalsetega võrreldes kaks korda suuremad.
“Nojah,” ühmas Marianne.
“Näita mulle seda retspeti.”
Marianne näitas.
Püha jumal. Ma polnud kunagi varem nii valjuhäälselt naernud.
“Silmakukutaja,” kõõksusin ma läbi naerupisarate. “Issand, Marianne, see on ju eyedropper ehk pipett. Kaks pipetitäit oleks pidanud õli panema. Ja kohvi tuleb panna üks teelusikatäis, siin on ju selgelt kirjas.”
“Misasja? Mis pagana pipett?”
Vaene Marianne. See on see, kui vanemad su saksa keele kallakuga kooli panevad.
“Nüüd ei jää muud üle kui Circle K-sse minna,” kõõksusin ma edasi.
“Kõht läks tühjaks vä?” oli Marianne solvunud.
“Ei, meil on bensiini vaja, et see möga su näolt maha saada.”
Räägi veel sõbrannale, kuidas kohvi inimesele hästi mõjub.
