Kui hobuse suhu vaadates on tema vanust võimalik määrata, siis tõelise kohvihullu tunneb samuti hammaste järgi ära. Natuke “päevitunud” hambad on isegi omamoodi nunnud, aga mul õnnestus eile näha hambarivi, mis oli praktiliselt süsimust.
Lippasin õhtul nurgapoodi piima järele, mu poeg Mihkel avastas, et soovib pannkooke (kui tüüpiline, et teismelised poisid just täpselt siis süüa tahtma hakkavad, kui sa oled just otsustanud “Seksi ja linna” vanade DVD-de pealt üle vaatama hakata!), ning kassasabas minu ees seisis vanem härra. Ta pöördus korraks minu poole, ei öelnud sõnagi, lihtsalt naeratas. Ilmselt läksin ma näost lubivalgeks, sest mees pani oma habetunud lõuad kiiresti kokku tagasi ning vabandas pobisedes: “Viiskümmend aastat kohvi, igal hommikul kruus, ma kipun ise ära unustama, vabandan väga.”
Vau, need on ikka väga tõsised viiskümmend kohviaastat olnud. Ma lidusin tagasi koju ja kiikasin kahe koogi praadimise vahel köögipeeglist oma hambaid. Njah, ega seal midagi rõõmustavat pole. Nii hull muidugi mitte, et peaks kohe uued hambad ostma.
Mis seal ikka, istusin öö hakul arvuti taha ja pistsin guugeldama. Kes otsib, see leiab. Ühes ameerika kohviblogis (Death Wish Coffee Blog – on vast nimi, üsna teemakohane igatahes) oli kirjas neli nippi, kuidas hambaid kohvi eest kaitsta.
Siin nad on: