Ma olen üldiselt rahulik inimene, palju rahulikum kui minu sõbranna Marianne, kes võib olla täielik hüsteerik. Aga nii umbes korra kvartalis suudan ka mina skandaali tekitada. No ja nüüd see siis juhtus.
“Kas te olete peast segi?” sisisesin ma ettekandjale, kes mu laua juurde oli loivanud ja teeseldud tähelepanelikkusega küsis, kas kõik on hästi. “Muidugi ei ole kõik hästi, kuidas saabki olla?” tõstsin ma häält, kuigi mitte sel määral, et ülejäänud kohvikukülastajad meie vestlust kuulnud oleksid. Neid oli muide üksjagu palju, mis pani mind eriti imestama.
“Ma tellisin spetsiaalselt cappuccino ilma suhkruta! Ma ei teinud seda kogemata ja uskuge – kui ma tahan suhkruga cappuccino‘t, siis olen ma võimeline seda ka ütlema. Aga ma ütlesin ILMA suhkruta,” läksin ma nüüd juba korralikult närvi. “Ja sellel on oma põhjus. Ma üritan nimelt kaalus alla võtta. Kuidas ma seda teie meelest teha saan, kui te mu kohvi sisse pool tassi suhkrut valate?”
Ühesõnaga. Tavaline päev, ma läksin õhtul peale tööd uut kohvikut katsetama, mida keegi soovitanud oli. Jube nunnu pidada olema ja pool Kalamaja käivat nüüd seal. Noh, läksingi. Aga ma üritan tõepoolest paarsada grammi alla võtta. Mitte et mul midagi viga oleks, jumala pärast! Ma näen “täiega roogitav” välja, nagu Marianne mõne päeva eest kadedalt mainis. Ja no näengi. Aga alati on parem veel natuke roogitavam välja näha, ükskõik kui seksistlikult Marianne aegajalt ennast ka ei väljendaks. See õnnestub mul muide üsna lihtsalt, tuleb nädalaks magusast loobuda ja ongi kogu lugu. Aga ühiskond üritab selle võimalikult keeruliseks teha, nagu just selgunud oli.
“Aga ma ei pannud,” ütles ettekandja, ilmselgelt mingi tudeng, kedagi teist need Kalamaja kohvikud tööle võtvat ei näigi.
“Kuidas ei pannud?” hakkasin ma nüüd juba kõrvallauda kuuldavaks muutuma. “Mu kohv on magus! MAGUS! Kuidas te seda seletate? Näh, proovige ise!”
Ma tõstsin kohvitassi talle nina alla ja praktiliselt sundisin teda oma suhkruvett degusteerima. Seda panid tähele ka kõik ülejäänud külastajad ja kõurikust ettekandjal läks nägu tulipunaseks.
“Noh?” nõudsin ma. “Kas on magus?”
“On jah,” oli poisike segaduses. “Aga ma tõesti ei pannud suhkrut. Ma tegin teie cappuccino täpselt nii, nagu baristade koolitusel õpetati.”
“Asoo,” hakkasin ma nüüd enesevalitsemist kaotama. “Ja mida teile seal siis õpetati? Üks osa vett, kümnendik osa jahvatatud ube ja kaheksa osa vahtrasiirupit?”
“Ei,” lalises tüüp vastu. “Kuuskümmend kuni kuuskümmend viis.”
“Kuuskümmend kuni kuuskümmend viis? Mis see on mingi laul või?”
“Ei ei, kuuskümmend kuni kuuskümmend viis kraadi. Piim, noh. Temperatuur. Üle kuuekümne viie tuleb keedupiima maitse ja…”
“Ja kuuekümne ja kuuekümne viie vahel tekitab vahustatud piim kohvile kergelt magusa maitse,” ütles hääl minu selja taga. Väga tuttav hääl, muide.
Ma keerasin ringi ja see oli… issand jumal… see oli… püha taevas, mul pole nii piinlik vist kunagi olnud… see oli Imre Kose. “Teie kohvis ei ole suhkrut, see on õige temperatuuriga piim, mis joogi veidi magusamaks muudab ja täpselt nii ongi õige.” Ta naeratas ja jalutas oma lauda tagasi. Kuidas ma teda sisenedes märganud ei olnud??
“Ah sedasi,” püüdsin ma oma cool’i mitte kaotada. “Nojah, kui spetsialistid juba nii ütlevad siis… noh, küllap siis nii on. Aga croissant on minu maitsele veidi liiga… ma ei teagi, mis see täpne sõna on… veidi kuiv!”
Jah. Ma olin tellinud ilma suhkruta cappuccino ja ühe croissant’i. Paarsada grammi roogitavam, my ass. Alles nüüd sain ma aru, kui lõplikult naeruväärne ma nii iseenda kui selle imearmsa kohviku täie inimeste ees olin. Pagan mind võtku.
