Toyota Priusega sõitev lihasööja kurnab emakest Maad rohkem kui Hummeriga ringi ralliv taimetoitlane. Nagu what the …? Tegelt ka või?
Ilmselt suren ma lollina, sest iga päev saan ma midagi uut teada ja kuna ma olen juba üksjagu elanud ja ikka veel kogu aeg uusi asju teada saan, siis paistab väga sedamoodi, et neid uusi asju on mõnevõrra rohkem, kui mu pea suudab vastu võtta. Segane jutt, jah?
Ühesõnaga, Mariannel on mingi järjekordne peika. Ta vahetab neid nagu mõni tšikk dušigeele, või vahetavad peikad Mariannet, lõpuks polegi tähtsust. Igatahes on tal praegu kutt nimega Fred (või noh oli, aga iga asi omal ajal). Jumala šikk kuju, siuke heas vormis ja täitsa normaalse jutuga. Või noh, nii mulle alguses tundus.
Me läksime ühel õhtul kolmekesi kinno: mina, Marianne ja Fred. Mingi mõttetu komöödia ja ma otsustasin – nagu ikka – et ega ma ilma korraliku lattedoosita seda jama üle ei ela. Kino asus Solarises ja Blender sealsamas, eksole. Võtsingi ühe kohvi. Papptopsis, nagu iga normaalne inimene.
Keerasin leti juures ringi ja… kui pilgud võiksid tappa, vedeleksin ma praegu lahkamislaual. Fred põrnitses mind sellise intensiivsusega, et midagi head siit tulla ei saanud. Ei tulnudki.
“20 miljonit puud,” teatas mees sapiselt.
“Mis 20 miljonit puud?” küsisin mina.
“Kohvitopside tootmiseks võetakse igal aastal maha 20 miljonit puud,” teatas Fred. “See on massimõrv.”
“Massimõrv?” ei uskunud ma oma kõrvu ja isegi Marianne vaatas, et tüüp on lolliks läinud. Üldiselt oskab Marianne kuttevalida (või oskavad kutid Mariannet valida, lõpeks pole vahet), aga seekord tulistas Amor vist küll täiega mööda.
“Absoluutselt,” pigistas Fred läbi esihammaste. “Lihtsalt selleks, et mõni tibi kusagil kinos kohvi saaks juua. Pealegi on olemas ju termostassid.”
Selge. Puukallistaja. Tead küll, siuke maausku jopski, kes arvab, et puudel on tunded. Selle vahega, et kui üldiselt kipuvad puukallistajad heasüdamlikud ullikesed olema, siis see siin oli pehmelt öeldes üleolev.
“650 000 prügi igal aastal,” pani Fred edasi. “Kas te teate, kui kaua läheb loodusel aega selle lagundamiseks?”
“Ei tea, aga mul on tunne, et saan kohe teada,” tundsin ma end tõttöelda solvatuna. Kes ei tunneks, kui teda hetk varem Staliniks on kutsutud.
“500 aastat!” ütles Fred. “Vähe sellest, papptopside valmistamiseks kuluva elektrienergiaga saaks 54 000 majapidamist terve aasta hakkama!” Siis pöördus ta Marianne poole ja teatas: “Mul on kõht tühi.”
Fred marssis sõnagi lisamata Lidosse. Meie tema kannul nagu lambad, mis meil üle jäi. Fred tegi toiduvitriinide ees tiiru ja läks siis otsejoones kassapreili juurde.
“Kas teil ilma lihata ka midagi on?” küsis ta peaaegu kurjalt.
“Hmm,” jäi kassatüdruk mõttesse. “Jaa, on ikka, meil on viinereid.”
Fred läks näost tulipunaseks. “Armas lapsuke,” ütles ta. “Toyota Priusega sõitev lihasööja kurnab emakest Maad rohkem kui Hummeriga ringi ralliv taimetoitlane.”
“Ahh?” tegi kassapreili abitut häält. Nüüd haaras Marianne initsiatiivi ja sikutas Fredi Lidost välja. Ta sosistas oma peikale midagi kõrva, žestikuleeris mulle “helistame”, keeras kannapealt ringi ja lahkus kordagi tagasi vaatamata. Mina kadusin teises suunas.
Väljas oli jube külm, kuigi tehniliselt oli kevad ammu käes. Kui suvi peaks sama külm tulema nagu eelmisel aastal, siis ma küll ei tea, kuidas ma edasi elan. Kurat küll, kas need pagana kliimamuutused ei võiks juba läbi saada?
Ma jalutasin läbi aprillilobjaka ega saanud lahti mõttest, et äkki olid Fredi jutus siiski teatav point olnud, mis sest, et ta seda nii pealetükkival moel esitanud oli. Äkki olen ma selles, et suved iga aastaga üha vesisemad ning külmemad on, natuke ka ise süüdi? Äkki on tõesti halb, kui minusuguse mugavuse nimel miljoneid puid maha võetakse? Äkki polegi üks termostass nii halb idee? Neid saab tänapäeval pealegi igasuguseid, mõned näevad isegi päris lahedad välja, saad ise pildi peale valida ja puha… Äkki tõesti?
