Ma pole mingi plikake. Naiste käest polevat ilus vanust küsida, aga mina vaevalt et ärrituksin, kui Sa mu sünniaasta vastu huvi tunneksid. Seda enam, et minu puhul vastab välimus üsna täpselt sellele, kes ma tegelikult olen.
Mulle meeldib mõelda, et olen elukogenenud. Ja mida elukogenum üks inimene on, seda avatum on ta uutele kogemustele. Isegi siis, kui need temast noorematele inimestele on mõeldud.
Ma läksin praktikale. Või noh, pigem vabatahtlikuks, aga kui ma ütlen “praktikale”, siis tunnen end kohe kuidagi automaastelt nooremana (näed, läheb mulle ikka korda küll, et ma enam plikake ei ole). Kambodžas maamiinide üleskaevamiseks või Aafrikas inglise keelt õpetamiseks võin ma ju vana olla, aga õnneks on vabatahtlikuna tehtavate tööde ring mõnevõrra laiem. Koguni nii lai, et võid oma kirele sobiliku leida.
Hell yeah – ma olin vabatahtlik kohvikus! Lugesid õigesti – pool puhkust ehk kaks nädalat osutasin ma teenust, mida tavaliselt mulle osutatakse.
Naeratasin.
Ütlesin “tere”.
Naeratasin uuesti.
Küsisin “mida teile?”.
Noogutasin.
Ütlesin “see on meil tänaseks kahjuks läbi, äkki soovite hoopis seda?”.
Soovitasin.
Ütlesin “viis kolmkümmend, kas tuleb kaardimakse?”.
Tuli kaardimakse.
Toppisin kaardi terminali.
Palusin pin sisse lüüa.
Tänasin.
Ütlesin “ma toon kohvi ja vee teile lauda”.
Tegin kohvi ja valasin vee välja ning viisin lauda.
Lahe!
Minu “bossiks” oli noor tüdruk Piret, vast siuke paarikümnene, jube sümpaatne inimene, mis sest, et võiks vanuse järgi mulle peaaegu tütar olla (hähh, jälle see VANUS!). Näitas masinat, mis on mõnevõrra keerulisem kui mu kodune Jura. Tutvustas kohviliike, millest ma kuulnudki polnud. Õpetas kaarditerminaliga makset vastu võtma. Ühesõnaga, peaaegu nagu tagurpidi keeratud “tagasi kooli” programm, kus lapsed täiskasvanutele uut ametit õpetavad.
Aga paraku saab iga asi otsa, eriti puhkus ja selle ajal tehtav vabatahtlik töö maailma kõige nunnumas kohvikus. Viimasel õhtul olin ma natuke tujust ära, küllap seetõttu, et Piret oli haigeks jäänud ja lesis koduses voodis. Naeratasin ja noogutasin veidi leigemalt kui varem ja kaardimakse vastuvõtmine läks kaks korda sassi. Ja siis ta tuli, minu viimane klient, sest kohviku sulgemiseni oli jäänud täpselt kaks minutit.
“Kas jõuan veel tassikese espressot juua?” küsis härra oma kaabut elegantselt kergitades, justkui olnuks pärit 30ndate aastate Pariisist, mitte 21. sajandi Eestist.
“Loomulikult,” naeratasin ma nii reipalt, kui suutsin. “Kas tuleb veel midagi?”
“Jah.” Ta võttis põuest ümbriku ja ulatas selle mulle. “Ma olen Pireti isa. Ta palus mul selle teile tuua.”
Vau. Kiri! Käsitsi kirjutatud! Ilmselgelt polnud mitte ainult isa, vaid ka Piret ise eelmise sajandi Prantsusmaalt siia ära eksinud.
Ma tegin ümbriku lahti ja seal oli lühike sõnum:
“Sofi! Oli tore Sinuga tutvuda. Mul pole nii head õpilast varem olnud. Tegelikult pole mul varem ühtegi õpilast olnud. Aitäh esimese toreda kogemuse eest! Mul on kahju, et ei saanud seda otse öelda, aga tegelikult on täitsa tore mõnikord rääkimise asemel kirjutada. Sina tead seda kindlasti eriti hästi! (Jah – ma loen Su blogi). Ära siis võõraks jää ja astu ikka mõnikord läbi, kui mahti saad.”
Mu silmad kiskusid niiskeks. Ei ole see noorus nii hukas midagi, otsustasin ma isekeskis ja viisin Pireti isale espresso ja viini saia (mida ta ei tellinud, aga noh, tuli kuidagi siuke tunne, et peaks talle midagi head viima).
Ahjaa, kas ma jõudsin mainida, et see kohvik asus Tõrvas?
