Kui pole lolli varem näinud, siis vaata mind. Öeldakse, et inimene õpib kuni elab, sureb aga ikka lollina, ja mina olen selle ütlemise kõige radikaalsem näide, sest lähen iga päevaga aina lollimaks. Ahh et mis siis jälle juhtus?
Teadagi mis: kodune kohvimasin läks katki. Mõni ime, sest selle peale oli “Jura” juba siis kirjutatud, kui ta veel töötas. Ma ostmise ajal igaks juhuks uurisin müüjalt, et ei tea, kas tasub igasugust jura ikka osta, itsitasime seepeale koos ja kogu lugu. Nüüd tuli välja, et asi on naljast kaugel. Jura mis jura. Või noh, tegelikult olen jura muidugi mina, mitte kohvimasin. Ma ei kallanud ubade sahtlisse knopkasid ega midagi taolist, läks lihtsalt nii, et lasin ta iseenda lollusest lühisesse ja oligi šluss.
Aga ega sellega minu rumalus piirdunud. Tassisin tuksis kohvimasina tagasi poodi ja nõudsin garantiihooldust. “Oi, aga teie garantiiaeg on kahjuks läbi,” teatas igati kena olemisega tüdruk. “Aga me saame teid ikkagi aidata, lihtsalt remondi eest tuleb natuke maksta.”
Palju see natuke siis on, uurisin mina. Ei olnudki eriti palju, aga alati saab odavamalt, teadsin mina! Jalutasin masinaga tuldud teed ja helistasin Mariannele. “No mis nüüd?” haigutas see teisel pool toru valjuhäälselt. No ma siis seletasin, et oleks vaja kolm eurot kokku hoida. “Ära muretse, kullake,” haigutas Marianne veel valjemini. “Katariina mees tegeleb nende asjadega, tal on mingi oma kohvimasinate parandus või midagi taolist.”
“Midagi taolist” oli Katariina mehe töökoja väga täpne kirjeldus, aga ega ma seda siis ju veel teadnud. Tarisin oma Jura järgmisel hommikul “kohvimasinate parandusse”, kus – nagu selgus – remonditakse sisuliselt kõiki maailma asju, plokkflöötidest mootorratasteni välja. No ja asi see üks kohvimasin siis ei ole, naeratas OÜ Ekspert Kõigis Küsimustes müügiesindaja ja võttis mu kullakese remonti. Hind ülisoodne, isegi nagu natuke liiga soodne, aga noh, ma ei hakanud protesteerima, kokkuhoiu mõttega ma sinna ju üldse jalutanud olingi, nüüd olnuks ikka ekstra loll hinda enda kahjuks kõrgemaks kaubelda.
Kolm päeva hiljem tõin masina koju tagasi. Ja noh, mis ma oskan öelda: kõik selle, mille mina omas piiratuses kohvimasinaga tegemata olin jätnud, olid OÜ Ekspert Kõigis Küsimustes “tehnikud” ära teinud. Mu Jura ei võtnud mitte ainult pilti ette, vaid lagunes sõna otseses mõttes koost, kui ma talle vett üritasin sisse kallata. Seal, kus vanasti olid kruvid, polnud nüüd mitte midagi. Ubade sahtel haises tavoti ja veepaak petrooleumi järele. Okei, ma nüüd võibolla liialdan natuke, aga kui, siis tõesti väga natuke. Mu masin oli lõplikult ära rikutud. Võib-olla arvasid nad seal OÜ Ekspert Kõigis Küsimustes töökojas, et remondivad Suzuki baiki, võib-olla kujutasid ette, et parandavad Estonia klaverit. Kohvimasinat nägid nad elus ilmselgelt esimest korda.
Ma läksin nii närvi, et ei läinud Katariina mehe töökotta isegi mitte tagasi. Ma kõmpisin hambaid krigistades Jura ametlikku esindusse tagasi. Tüdruk vaatas mind kaastundlikult ja mu kallist armsat Jura vaatas ta veel kaastundlikumalt. “Seda ei ole kahjuks võimalik enam parandada,” ohkas ta. “Siin on keegi eriti suurte kämmaldega kallal käinud, päästa ei õnnestu kahjuks enam midagi.”
Ahahh. Mis mu optsioonid on? “Tuleb uus masin osta,” laiutas tüdruk käsi. Ostsingi. Ja ostsin täpselt samasuguse. Maksin kümme korda suurema summa, kui too number, millest ma kolm eurot odavama remondi lootuses Katariina mehe kuuri olin jalutanud. Võib-olla olnuks tark oma kohvimasina eest paremat hoolt kanda ja teda lühisesse mitte lasta. Võib-olla tuleks igasse garaaži, mis end kodumasinate remonditöökojana reklaamib, mitte siseneda. Kui pole lolli varem näinud, siis vaata mind.
