Mäletad lugu mehest, kes sõrmi kahe palgi vahel hoidis? Jube valus, eksole, aga tüüp paneb igal hommikul näpukesed kahe jämeda puupalgi vahele ja kannatab. Miks sa seda teed, küsinud murelik möödakäija, kes kannatavat mehikest juhuslikult märkas. Mõtle kui mõnus mul on, kui ma sõrmed lõpuks palkide vahelt kätte saan, vastanud mees.
Tõsi ta on. Selleks, et aru saada, kui jube hea elu sul on, tuleb natuke aega pisut kehvemini elada. Heavy metal muusika on ainult selleks välja mõeldud, et Sa vaikses toas omaette istumise võludest hakkaksid aru saama. Kuulad suvalise Metsatöllu plaadi läbi ja ei jõua ära imestada, kuidas Sa vaikuse õndsust varem tähele ei pannud.
Sama lugu on kohviga. Ja siit tulebki minu tänane elutarkus: kui Sa kehva kohvi otsa komistad, suhtu sellesse kui õppetundi. Joo ta kannatlikult lõpuni, ükskõik kui jube see poleks! Maitsku kohv kasvõi sokipesuveena, lurbi aga sisse, mida aeglasemalt, seda parem! Ma garanteerin, et Sa väljud sellest katastroofist tugevama ja parema inimesena.
Kui Sa kogu aeg ainult head kohvi jood, harjud Sa nii ära, et ei oska teda enam vääriliselt hinnata. Umbes nagu mänguasjadega, mida Sa ilmselgelt liiga tihti oma lastele ostad, sest vastasel juhul ei vedeleks need juba järgmisel päeval vanade lelude kastis.
Käisin eelmisel nädalal Mariannega väljas. Rahulik õhtu, ei mingit paugutamist. Üsna ebaharilik olukord niisiis, eriti Marianne võimeid teades. Istusime ühes tobeda nimega kohvikus, “Katja juures” või midagi sellist. Mariannele meeldivad igasugused keldriurkad, sest venelased oskavat ainsana kartulisalatit teha ja tegelikult on tal õigus. Kell kippus küll juba hiliseks tiksuma, aga tellisime siiski kumbki ühe cappucino, reispassiks või nii. Soomlased ütlevad selle kohta yömyssy, kuigi nende kultuuris tähendab see viimast lõuatäit piiritust. Marianne oleks võibolla pitsikese kangematki teinud, aga mina nõudsin kohvi.
Tellimuse vastu võtnud noormees oli juba minuti pärast tagasi ja selline asi ei saa midagi head tähendada. Ei tähendanudki. Cappucino asemel toodi meile mikrolaineahjus tulikuumaks aetud piimaklimbisupp, millest olid klimbid eemaldatud. Ma ei tee nalja – asi oli kohvist, cappucinost rääkimata, valgusaastate kaugusel.
Marianne tõmbas kopsud õhku täis, kuid ma sain õigel hetkel vahele.
“Tule,” kamandasin ma ta vastuvaidlemist mittesallival toonil püsti.
Ma tirisin Marianne sõna otseses mõttes varrukatpidi tänavale ja lohistasin ta läbi tüütu hilissügise Swissoteli lobibaari. Tellisin seejärel kaks musta kohvi ja vaatasin vaikides, kuidas Marianne seda rüüpas.
“Noh, kuidas on?”
“Mulle tundub, et ma hakkasin just ovuleerima,” vastas Marianne. Ta räägibki nii.
“Nojust,” oli mul hea meel, et sain sõbrannasse vastu õhtut jumaliku tunde süstida.
Selleks polnudki muud vaja, kui kõigepealt mikrolaineahjus kuumendatud piimsuppi cappucino pähe lürpida ja seejärel Tallinna parimat musta kohvi juua. Soovitan kõigile.
