Kirjutasin hiljuti juhtumist, mis mu Viru Keskuse aatriumis Kuulsa Mehega kokku viis, mäletad? (Loe seda lugu SIIT). Ma kallasin talle kogemata kohvi peale ning selle asemel, et mulle politsei kustuda, küsis Kuulus Mees mu telefoninumbrit. Mille ma talle meeltesegaduses ka andsin, mis sest, et tegelikult pole mul kalduvust võõraste inimestega oma isikuandmeid jagada.
Pealegi, mis mulje ma Kuulsale Mehele niimoodi küll jätta võisin? Mingi suvaline tibi, kes kohe esimese küsimise peale voodisse hüppab, eks? Või veel hullem: kalkuleeriv bitch, kes kaubanduskeskuses tuntud inimest näeb, end meelega kohvisabas tema ette sätib, kruusitäie jääkohvi pähe kallab ja siis eeldab, et mees ta õhtusöögile, seejärel voodisse ja kõige lõpuks testamenti vormistava notari juurde viib?
Võibolla olnuks viisakas lihtsalt vabandada ja ummisjalu minema joosta. Aga noh, juba juhtunud asjade üle on mõttetu stressata, ega asjad nende pärast muretsedes tagantjärele kuidagi olematuks muutu. Seda enam, et vaevalt üks tuntud inimene, kellele ma kohvikus oma numbri olen andnud, mulle kunagi helistab, eks?
Võibolla tõesti, aga Kuulus Mees pole mingi tavaline mees, nagu juba ülejärgmisel päeval selgus. Kui ma tundmatult numbrilt saabunud kõne vastu võtsin, tundsin ma ta kohe hääle järgi ära.
“Tere, siin kõneleb teie hiljutine ohver Viru Keskusest. Lubage raporteerida, et olen teie hiljutise kallaletungi kiuste jätkuvalt elus ja elus on ka minu lubadus teile helistada. Mida ma praegu ilmselgelt ka teen, kui pole kogemata numbrit valesti valinud ega räägi printsess Diana vaimuga, sest teie hingamine kõlab oma elegantsuses just täpselt nii, nagu me maailma ajaloo nooblimaid naisi kujutleme hingamas.”
Vau. Vauuu. Vauuuuu. Niimoodi räägitaksegi? Eesti keeles? Minuga?
“Issand, mul on siiani nii piinlik,” kogelesin ma esimese ehmatusega. “Kas saite särgi puhtaks?”’
“Ma tean, kui imalalt see kõlab, aga ma pole tihanud oma särki siiani pessu panna,” ütles ta. “Kuidagi armsaks on too kohvilärakas saanud ja ma kardan, et kui ma ta särgilt maha pesen, uhan ma minema ka mälestuse meie omamoodi totakast kohtumisest. Seetõttu on mul teile palve, armuline kohviloopija. Äkki aitate mul uue mälestuse tekitada, sest tõttöelda tahaksin ma oma särgi puhtaks pesta?”
Rääkida see mees oskab. Tegelikult oskab ta flirtida, aga niimoodi ei julenud ma tol hetkel mõelda. Äkki näen ma märke, mida tegelikult pole olemaski?
“Ohh, huhh, mis ma oskan öelda…” muutusin ma kohmetuks.
“Piisab, kui oskate “jah” öelda,” teatas Kuulus Mees. “Kuidas oleks ühe tassi sellise kuuma joogiga, mille te mu särgi asemel oma imelisse organismi suunate? Ja kuidas oleks teega? Ma jumaldan kohvi, ärge saage valesti aru, aga tass head teed on lihtsalt imeline.”
“Eeeeeeee…”
“Homme lõunal näiteks, kella ühe ringis?”
Ta oleks võinud mu õhtuks teed jooma kutsuda, aga kutsus lõunaks, millel on romantikaga sama palju tegemist kui kalakotletil, mida enne teejoomist sööklas pugitakse. Head asjad jõuavad nendeni, kes suudavad oodata. Nii näib ta mõtlevat. Kõigepealt lõuna ja võibolla, tõesti võibolla, jõuab asi kunagi ka õhtusöögini. Või nägin ma märke, mida pole olemaski?
Ei näinud. Nägin hoopis märke, mis on vägagi olemas. Aga nendest kirjutan ma kunagi hiljem.
“Eeeee, nojah, ma ei tea, eeeee, vast siis tõesti, ega mis ma oskan siin öelda,” lalisen ma õnnest pooluimasena, samal ajal mitte liiga innukana mõjuda üritades. Jeerum, ta võrdleb mind printsess Dianaga ja räägib minu “imelisest organismist”, aga mina ei oska midagi paremat kui “eeee” ja “vast siis tõesti” öelda?
“Oleme kokku leppinud. Kohtume homme kell kaks aadressil Sulevimägi 1. Saame kokku maja ees”.
Issand, mida ma selga panen?
