Ta ei tea, kuidas teelauas istuda. Pilku ei saa tõsta mingil juhul! – muidu vaatab ta otse vastasistujale otsa ja siis on punastamine kõigile näha… Teetassist levib suvise mesise heinamaa lõhnu, mis vastupandamatult elustavad eilse imelise kohtumise. Ta võtab tassi ja kohe esimese sõõmuga on ta uuesti kesk kummeleid ja mesilasi, temaga. Teised teelaua ümber on ühtäkki justkui kadunud ja on jälle ainult nemad kahekesi – ta tõstab oma silmad teise silmadesse ja… soe põsepuna sobib talle nii hästi!