Mina olen Sofi ja et mu nimi kohviga riimub, on puhas juhus. Või noh, tegelikult ei ole ka, sest juhustusesse ma ei usu.
Mu 4-aastane poeg on Mihkel ja mis sa arvad, mille suhtes tal allergia on? Just – pähklite. Ma elan Väike-Karja tänaval ja ainus planeet, mida ma oma koduakendest kunagi ei näe, on Päike. Kuud on igal issanda õhtul nii palju kui kulub, aga mida tonti on mul kuuga peale hakata, ega ma hunt pole, et koon taeva suunas ööd otsa ulguda. Aga olgu, ma pidin rääkima kohvist, millega mu nimi nii imeliselt riimi läheb.
Mul on kohviga tõsine probleem: ma jumaldan seda. Miks see probleem on, võid sa nüüd üllatunult küsida. Iga normaalne inimene armastab kohvi, asi see siis ühel Sofil pole armastada. Aga selles asi ongi, kullakene, et iga normaalne inimene armastab kohvi, aga mina jumaldan. Suur vahe.
Ma lähen õhtul ainult selleks magama, et aeg, mis mind järgmisest kohvitassist eraldab, võimalikult kiiresti mööduks. Ma ajan end hommikul ainult selleks püsti, et kogu ülejäänud päeva oma kultusobjekti tasside viisi sisse kallata. Ma käin tööl põhiliselt sellepärast, et meil on kontoris selline kohvimasin, et isegi itaallased, kes meil eelmisel aastal külas käisid, tagumikule pidid prantsatama. Ma ei saa kunagi Ameerikasse reisida, sest nagu mu sõbranna Marianne ütleb, on sealne kohv on nagu jaanalinnu…noh, teadagi mis. Mariannel on äkiline suuvärk, aga mõnikord paneb ta ikka täiega täpselt. Mitte et ma jaanalinnu teadagi mida kunagi proovinud oleksin, aga metafoorina töötab hästi.
Mul on termos kogu aeg kaasas. Paraku on see termos tühi, sest niipea kui mul sinna kohvi valada õnnestub, lendab see sealt kohe edasi söögitorru. Ilma õhuta suudan ma ligi minuti olla (ma käisin veel hiljuti ujumistrennis), kohvita ei suuda pooltki.
Minu kohvihullus on omandanud meditsiinilised mõõtmed. Ma tahaksin suuta ka millestki muust mõelda, aga ei suuda. Kui maletaja näeb tänaval kõndides ainult malendeid – majad on ratsud, laternapostid etturid ja nii edasi – siis minu jaoks kangastub ümbritsev reaalsus kohvina: inimesed on oad, hooned on kannud, autod on tassid ja porilombid vahtupekstud kuum piim. Ma räägin, asi on jumala tõsine. Ma käisin isegi arsti juures, aga see ütles, et nii kaua kui mu sõltuvus kohviga piirdub, on kõik hästi.
Eks ma muidugi natuke liialdan ka. Tegelikult suudan ma ilma kohvita ligi kaks minutit vastu pidada ja New Yorgis pidi siiski üks kohvik olema, kus kohvihull südamerabandust ei saa. Aga laias laastus elan ma kohvihooliku elu ja see on… fantastiline! Miks?
Aga vaat sellest räägin ma sulle juba kogu ülejäänud aja.
