Karauul! Ma käisin eile oma lemmikkohvikus. Nad on jälle kohvi hinda tõstnud! Aga mujale kah minna ei saa, sest nende kohv on lihtsalt awesome.
Teine halb uudis tabas mind veel: nad on uue teenindaja tööle võtnud. Siuke hobusesaba ja kitsehabemega vibalik. Täiega üleolev tüüp, õpib ilmselt kusagil Tallinna Ülikoolis kultuuriantropoloogiat ja kuna vanematel pole piisavalt füüri, et võsukese ühikajoomingud kinni maksta, tuleb vaesekesel loengute asemel tööl käia. Vaatab iga klienti nagu poolearulist ja pressib huuled arrogantseks muigeks, kui see latte asemel “piimakohvi” ütleb. Täielik tropp, ühesõnaga.
Ma ei salli siukseid. Ja ma ei talu, kui mu lemmikkohvikus hindu tõstetakse.
“Vabandage, noormees,” pöördusin ma vibaliku poole, kui too kaarditerminaliga minu juurde loivas. “Mul on teile küsimus.”
“Niiiiiii?” venitas poiss vastumeelselt.
“Mul ei jäänud märkamata, et olete kohvi hinda taas tõstnud.”
“Tere tulemast kapitalismi.”
Ma läksin veel rohkem närvi: “Teie kohv võib linna parim olla, aga ta on ikkagi lihtsalt üks tassitäis kuuma vedelikku, mitte kaks kilo kulda.”
“Manhattaniga võrreldes on meie kohv peaaegu tasuta.”
Asoo, sa lapsuke oled õppelaenu eest paar ööd New Yorgis ööbinud ja kujutad nüüd ette, et oled maailmakodanik?
“Me elame Eestis, mitte Ameerikas.”
“Kas ma tohin teie käest midagi küsida?” ajas kõurik lõua püsti. “Millest ühe kohvitassi hind teie hinnangul koosneb?”
“Purust ja veest,” teadsin ma väga täpselt, millest üks tass kohvi koosneb.
“Lubage end harida, proua,” muigas vibalik vastikult.
Proua? Kas ma näen välja nagu surmaeelik, sa igavene tattnina?
“Ühe kohvitassi hind sisaldab kaugelt rohkem tegureid kui teie poolt nimetatud puru ja vesi: kohalikud turud, kaubavedu, transport, kaupmehed, toll, maksud, tootjad, röstijad, reklaam ja turundus, vahendus, jaemüük, kohvikud ja restoranid.”
“Kuidas palun?”
“Olgu, lubage törts detailsemaks minna. Ühe kohvitassi teekond kusagilt kolmanda maailma põllult teie prantsuse maniküüriga sõrmekesteni on päris pikk ja koosneb suurest hulgast vahepeatustest. Igas peatuses küsitakse raha. Kohvikirsside esmane töötlemine. Pakendamine ekspordiks. Sadamatransport. Ekspordi arvepidamine ja teele saatmine. Maismaa transport sadamast röstijani. Röstimine. Uus pakendamine. Turundus. Reklaam. Hulgikaubandus. Jaekaubandus. Teenindus. Tehnika. Maksud. Piim. Suhkur. Serveerimisvahendid. Kuidas teile tundub, kas selle kõige juures on mõnesendine hinnatõus palju või vähe?”
Assa raks. Nolk oli mu valuvõttesse väänanud ja vastu maad surunud. Sellist asja juhtub harva, peaaegu ei juhtugi. Parim ja viimane kaitse on rünnak.
“Ahh et kohe nii targad?” sisisesin ma läbi esihammaste. “Professor on teie üle kindlasti uhke. Millises ülikoolis sellist tarkust õpetatakse, äkki peaks kah koolipinki nühkima hakkama, mis sest, et juba proua ja nii?”
“Ülikooli lõpetasin juba aastaid tagasi.”
“Mida te siis siin passite?” ei suutnud ma end talitseda. “Kas ettekandja töö on tõesti ainus, mis teil leida on õnnestunud?”
“Ma olen selle kohviku omanik,” muutus vibalik ühtäkki isegi sõbralikuks, võttis mu pangakaardi, toppis masinasse, lasi mul pini sisse taguda ja lahkus köögi suunas.
Ma võtsin lonksu vett, helistasin kontorisse ja ütlesin, et laps on ootamatult haigestunud ning mul tuleb paar vaba päeva võtta. Istusin seejärel veel hetke ja läksin siis oma teed.
