Ma räägin sulle midagi täiesti skandaalset.
Kujutad sa ette, et su kallis boyfriend keset maailma parimat seksi – täpselt siis, kui kogu armlemine joovastavasse kulminatsiooni hakkab jõudma – korraga ütleb, et peab nüüd tööle minema? Tirib tuima näoga vuplid jalga ja lidub kontorisse?
Või et überpõneva filmi lõpus peategelane ootamatult kaamerasse pöördub ja lollakalt naeratades teatab, et kuna filmi stsenaristil ühtegi head ideed ei tulnud, jääb lõpp sootuks olemata? “No mida?” küsid sa mõlemal juhul, eksole? Või noh, ei peagi küsima, sest niimoodi lihtsalt ei juhtu, nii või? Tuhkagi. Minuga juhtus just täpselt midagi niisugust.
Helistas Marianne, mu parim sõbranna. Et lähme välja, vaja end ikka natuke tuulutada kah, hankigu ma lapsehoidja, lähme sööme midagi.
Läksimegi. Marianne on nagu mingi pagana ööelu-Marju-Lauristin, ta teab absoluutselt iga uut klubi ja restorani, mis värskelt avatud. Nii ta mu mingisse eripeenesse uude restorani vedaski.
Kõik jumala šeff, laudlinad ja puha. Mul hakkas esimese hooga piinlik, et olin oma vaarvanaema lillelise kudumi selga ajanud. No ma arvasin, et läheme kusagile Kalamajja või nii, seal vaja tiba “ökonoomsem” välja näha, aga võta näpust, maandusime hoopis mingisse tohutusse mereandide söömakohta, kus ilma prantsuse-eesti vestlussõnastikuta pole
võimalik menüüd lugeda.
Tuleb ettekandja, siuke kolmekümnene noormees, ha-ha-haa, intelligentse olemisega ja nagu S-U-P-E-R-nummi. Marianne küsis, kas tohib eelroaks äkki teda tellida, poiss läks põskedest ruugeks, aga ei kaotanud oma cool’i, naeratas leebelt ja keerutas kuidagi välja. Marianne on Marianne, midagi pole teha. Tellisime süüa ja veini ja kõik oli mega, road kirjeldamatult hõrgud ja kogu fiiling mõnus ja pingutamata. Ja siis läks lahti. Tuleb poiss meie juurde ja küsib, kas me kohvi tahame. No muidugi tahame, mis kohvisid restoran siis ka pakub? Musta või piimaga, teatas poiss. Me arvasime esiotsa, et teeb nalja. Aga ei teinud, oligi menüüs must kohv ja piimaga kohv, that’s it.
No toogu siis kaks musta, ütlesin mina, kuigi ei suutnud aru saada, kuidas saab peenes restoranis nii olla, et veinide jaoks tuuakse lauda suisa eraldi menüü, paks nagu “Sõda ja rahu”, aga kohvisid nagu õieti polegi. Noh, hunt temaga, mu eksabikaasa ütles alati, et parimad burgerikohad on need, kus menüüs on ainult kaks burgerit, tavaline ja juustuga, ja tal oli õigus. Võibolla on siis kohvidega kah nii, et mida lühem menüü, seda parem jook.
Tuleb poiss mõni minut hiljem, tõstab kohvid lauale ja teeb vehkat. Me veel imestasime, kuhu tal nüüd äkki kiire hakkas, aga kui esimese lonksu olime maitsnud, saime aru, et küllap ta lihtlabasest piinlikkusest meie juurest nii pika sammuga oli põgenenud. Ja põhjusega.
Püha taevas, kui kohutav see kohv oli. Nagu ma ei tea mis, mingi tohletanud puukoore leotis, mida on pool minutit mikrolaineahjus soojendatud. Balti jaama tšeburekiputkas, kui see veel lahti oli, maitses kohv kah paremini, kuigi koosnes kuumast veest ja kondenspiimast.
See kohv oli jälk ja ma ei kasuta seda sõna just ülearu tihti. Kogu õhtu oli rikutud. Isegi Marianne, kes selleks hetkeks juba niipalju vintis oli, et maitseid üksteisest enam mitte eraldada, kukkus demonstratiivselt läkastama. Mul oli tükk tegemist, et sõbranna ilma suurema skandaalita restoranist välja lohistada, sest kui keegi on võimeline korraliku stseeni püsti panema, on see Marianne. Ja põhjust korralikuks stseeniks oli sedapuhku rohkem kui küll.
Kuule halloo! Sa pakud maailma kõige peenemaid grillitud kaheksajalgu ja fondüütatud kalmaare ja issand teab mida, aga kohv maitseb nagu Bangkoki põiktänava porilomp? Mis sa arvad, kui pikalt ja kui mitu korda ma sellest kõigest järgmisel päeval Facebookis kirjutasin? Ja mitu korda selle neetud restorani omanik seepeale mulle kirjutas ning ette ja taha vabandas? Hilja, kullake!
Loo moraal? Imelihtne: kui lähed restorani, küsi kõigepealt kohvimenüüd näha. Siis uuri, mis kandist nende kohvid pärit on, Aafrikast või Ladina-Ameerikast või ükskõik kust. Siis päri, millistes röstikodades nende kohvisid töödeldakse, ja kui nad kasvõi ühele küsimusele põhjalikku vastust ei suuda anda, tee vehkat. Usu mind, sa ei taha ilusat õhtusööki samasuguse katastroofiga lõpetada, nagu mina ja Marianne, see vaene toibub saadud šokist siiamaani.
