Kui loll saab üks inimene olla? Ma räägin oma bossist ja bossiks nimetan ma teda üksnes seetõttu, et “ülemus” on nõme veneaegne sõna. Aga tehniliselt on ta minu boss ja see muudab järgneva loo ekstra idiootseks.
Ühesõnaga, meil on kontoris vinge kohvimasin. Või noh, oli, aga sellest kohe natuke lähemalt. Igal hommikul moodustus selle juurde järjekord, kogu ettevõte oli rivis nagu kohalikud kuulsused Rocca al Mare H&M-i avamisel. Teinekord peeti terved hommikused koosolekud kohvisabas ära. Meie raamatupidaja Ljuda naljatas iga kord, et peabki koosolekuid kohvimasina juures pidama hakkama. Nii saab reaalselt midagi ka kokku lepitud, muidu käib kogu aeg üks lõputu sonimine ja vaidlemine. Aga kohv teeb inimese headele mõtetele avatumaks, Ungari teadlased olla nii avastanud, või vähemasti nii Ljuda ütles. Naljatamiseks kogu see tema koosoleku jutt aga jäigi, sest täpselt kaks nädalat tagasi läks meie kohvimasin katki.
Mida teeb inimene, kui masin katki läheb? Ma mõtlen selline inimene, kelle ajust kasvõi 10% funktsioneerib, mida ta teeb? Ta laseb masina ära parandada! Ja kui see ei õnnestu? Ostab uue! Lihtne? Mkm.
Boss teatas, et kohvimasina katkiminek on “jumalik märk” ja et “kõrgem jõud” sekkus, sest firma tootlikkus on viimastel kuudel keskmisest madalam olnud.
Jumalik märk? Tead, mees, loe vähem igasugust eneseabi abracadabra ja söö vähem taimetoitu! Kui kohvimasin läheb katki, siis on see märk sellest, et masinat pole normaalselt hooldatud! Aga boss teatas, et katkine kohvimasin visatakse minema ja uut ei osteta. Küllap kujutas ette, et kõik istuvad nüüd kaheksa tundi kontoris ja vihuvad “tootlikkust tõsta”. Hahaa, ma räägin kohe, mis meie firma tootlikkusega juhtus!
Sa, kitsipung, võid kohvimasina välja visata, aga me elame Euroopa Liidus, kas tead! Sul ei õnnestu ühest Tallina firmast Guantanamo Bay’d teha, püüa nii kirglikult kui tahad! Kui kohv ei tule Muhamedi juurde, läheb Muhamed kohvi juurde. Täpselt nii juhtuski.
Kui vanasti algas tööpäev kell üheksa, siis nüüd saabuti kontorisse kusagil poole üheteistkümne ajal. Me hakkasime tšikkidega hommikuti Telliskivi Revalis kohtuma. No ja juttu jätkus mõistagi kauemaks! Ning see polnud mingi tööjutt, hahahahaa!
Alguses tegi boss näo, et on jube rahulik. Umbes et “oodake, oodake, küll te varsti mul kõik jälle õigel ajal tööle tulete”. Aga me ei andnud alla. Omamoodi nagu revolutsioon või nii. Finnairi stjuuardessid kukuvad kohe streikima, kui nende kümnetonnist kuupalka 0,08% võrra vähendada tahetakse. Kui sommidel on sellised õigused, siis võiksid eestlastel vähemalt mingisugused õigused olla. Näiteks õigus kohvile!
Peagi kutsus boss meid ükshaaval välja ja üritas noomida. Mõnda olla isegi ähvardanud, kuigi minuga ta eriti ülbitseda ei julge. Aga me leppisime tüdrukutega kokku ja näitasime talle kõik mentaalset keskmist. Sõrme, noh. Ja mis ta teha sai? Meid kõiki korraga vallandada? Politseisse helistada?
Firma tootlikkus kukkus nagu arbuus aserbaidžaanlase käest, kes esimest korda kumera ekraaniga Samsungi telekat näeb. Oleks ka ilma organiseeritud vastupanuta kukkunud, sest inimene peab kohvi jooma! Mis järgmiseks, paneme kontori kempsud kah kinni?
Kahe nädala pärast seisis köögis uus kohvimasin. Sama mark, samad oad, kõik nagu vanasti. Revolutsioon oli õnnestunud. Tootlikkus tõusis ja boss võttis üle kolme aasta puhkuse välja. Kõigi maade kohvisõltlased, ühinege!
