Kes pagan paneb oma lapsele nimeks Peer? Nagu tegelikult ka! Ma pidin sõna otseses mõttes tagumikule kukkuma. Aga las ma räägin otsast peale.
Ühesõnaga, Mariannel tuli jumala tšill idee – lähme Rootsi! Lihtsalt niisama, ilma ühegi põhjuseta, sõidame laevaga kohale ja vaatame, mis saab. Umbes et kui Kõigevägevamal on sinuga mingi plaan, siis tuleb talle anda võimalus see plaan ellu viia ja no selge on see, et kui sa hommikust õhtuni kontoris või Tallinna üürikorteris passid, siis ei suuda isegi Kõigevägevam su ellu vaheldust tuua.
Mõeldud-tehtud. Ülejärgmisel päeva hommikul oli laev Stockholmis, meie ronisime Mariannega kohe taksosse ja palusime end Södermalmi sõidutada. No ja esimese asjana muidugi kohe kohvikusse.
Leti taga seisab mees. Ja mitte lihtsalt mees, vaid nagu… ühesõnaga, kui Suur Munamägi oleks inimene, siis oleks ta see mees, nagu igas mõttes. Naeratas mulle niimoodi, et tõmbas pihud niiskeks, aga mina oma cooli naljalt ei kaota.
“Mis kohvi teil on?” ajasin ma huuled uhkelt prunti. “Ja palun ärge mu aega oma tavalise macchiato jutuga raisake, ma ei sõitnud selleks Tallinnast tont teab kuhu, et piimaga espressot lurpida.”
Marianne istus nurgalauda, mulle tundus, et tal hakkas piinlik, ja eks ma olingi tiba liiale läinud. Aga ärgu kujutagu iga tüüp endale ette, et lihtsalt naeratab ja ongi korras. Nii lihtne see elu nüüd kah pole.
“Nooooooh,” venitas süsimustade krussis juustega hurmur, “meil on pakkuda speciality kohvi.”
Läheb lahti, mõtlesin mina. Ma olin seda juttu korra varemgi kuulnud. Ühe Tallinna hotelli baaris tähendas erikohv, et kohvile oli natuke kaneeli sisse segatud ja kolm eurot hinnale juurde kärutatud.
“Ma käin seda ise Brasiiliast toomas,” teatas härra Munamägi ja pani pidurdamatult edasi: “Erikohvi hinnatakse selge süsteemi järgi, see peab sajast punktist vähemalt kaheksakümmend saama, oad on käsitsi korjatud ja sorteeritud, isegi pesu toimub käsitsi, maitse on hoopis teistsugune, selline puuviljaste nootidega, kuigi igal piirkonnal on oma profiil, umbes nagu veinidel, aga see asja põnevaks teebki.”
Vau. Nii entusiastlikult polnud ma kohvist kedagi kõnelemas kuulnud.
“Ja käite seda ise Brasiiliast toomas?” pidin ma igaks juhuks üle küsima, sest seda on ikka neetult raske uskuda, et keegi kohviube teiselpool planeeti šoppamas käib.
“Oojaa,” naeratas härra Munamägi veel avalamalt ja nüüd oli selge, et ta ajab mulle külge. “Luusin mööda metsi ringi, otsin farmereid, proovin nende kunsti ja kui leian midagi uut ja põnevat, toon korraliku koguse kaasa.” Küllap kujutas ette, et siuke romantiku mesijutt paneb mu kohe talle sülle kargama. Ja ega ta väga ei eksinud.
“Hea küll, tehke meile kaks tassi, oma maitse järgi,” teatasin ma ükskõiksust teeseldes ja läksin Marianne juurde.
“Noh, abiellute või?” küsis see mürgiselt ja ma ei osanud muud vastata, kui et võibolla abiellumegi, mis see tema asi on. Läks viis minutit. Siis veel viis. Veel.
“Mida sa tellisid?” hakkas Marianne kannatust kaotama. “Pardi confiti või?”
Aga juba ta tuli, härra Munamägi, ja pani kaks tassi meie ette.
“Vabandan, et nii kaua aega läks, aga erikohvi tegemine on natuke keerulisem kui potitäis kuuma vett. Eriline kohv, erilised protseduurid.”
Ja siis see juhtus.
“Loodan, et teile maitseb,” naeratas ta nüüd nii, et ma olin meelemärkust kaotamas. Ulatas seejärel käe ja teatas: “Muide, mina olen Peer.”
Asoo. Ma vaatasin pruuni vedelikku enda nina all, siis meest, kes oli selle valmistanud, siis uuesti pruuni vedelikku ja küsisin seejärel peaaegu kiljatades: “Peer?”
“Jah,” vastas ta ega saanud ilmselgelt aru, miks ma teda nagu marslast jõllitan. “Nautige kohvi,” naeratas ta nüüd juba veidi vähem avalalt ja läks tagasi leti juurde.
Ja siis Marianne plahvatas. Ta naerab niigi valju häälega, aga sellise volüümiga polnud ma teda varem lõkerdamas kuulnud. Ta naeris ja naeris, pühkis vahepeal pisaraid, ja naeris siis edasi. Mina vaatasin ainiti kohvitassi ega suutnud otsustada, mida selles serveeritud pruuni vedelikuga peale hakata – endale sisse kallata või 95 rootsi krooni ära maksta ja kuuma jooki puudutamata minema jalutada.
Ma võtsin lonksu. Püha taevas, kui hea see oli. “Puuviljased noodid” ei suuda lähedaltki kirjeldada maitsetäiust, mis mu suukoobast paitas. Selleks pole lihtsalt sõnu, ei inglise, eesti või rootsi keeles. Mehega, kes sellist kohvi ise Brasiiliast toomas käib, abiellun ma isegi siis, kui tema nimi on Peer.
Ma tõusin ja hakkasin leti suunas liikuma. Esiteks tuli mul selle elamuse eest maksta ja teiseks tahtsin ma oma käitumise pärast vabandada. Ja kolmandaks olin ma otsustanud tema kätt paluda, ükskõik kui jaburalt see ei kõla.
Ma jäin täpselt kümme sekundit hiljaks. Välisuks avanes ja sisse tuiskas härra Väike Munamägi, samasugune iludus nagu Peer, aga veidi lühemat kasvu. Ta marssis otsejoones leti juurde ja suudles Peeri otse suule. Märkas seejärel mind, ulatas lahkelt naeratades käe ja teatas: “Jerk!”
Peer ja Jerk. Kõigevägevamal olid minuga sedapuhku siis sellised plaanid. Point taken, lesson learned. Küllap on ka kusagil Tallinnas erikohvi võimalik juua, järgmine kord hoian laevaraha ja piinlikkuse arvelt kokku.
