Hämmastav, kui lihtne on teisi inimesi manipuleerida. Selleks on rida nippe ja mõni on nii lihtne, et ajab suisa naerma. Me oleme programmeeritavad robotid ja kui keegi tahab meid midagi tegema panna, tuleb tal lihtsalt vastavat nuppu vajutada.
Ma pole eriline eneseabiraamatute fänn. Mul on raske aru saada, miks inimesed neid loevad. Kas tõesti keegi usub seda mambo-džambot, mis taolistest raamatutest liitrite viisi välja voolab? Et umbes pane lepaleht padja alla, siis läheb puujalg hommikuks õide. Või et korruta endale muudkui, et suudad kõike, ja oledki poole aasta pärast lotomiljonär. Tegelikult ka, kellele siukest jama kirjutatakse?
Seda jahmunum ma aga paar nädalat tagasi olin, kui Marianne mind endaga Rahva Raamatusse kutsus. Olin alguses isegi rõõmus, sest ainus raamat, mida Marianne on käes hoidnud, sisaldab hunnikut numbreid ja kannab pealkirja “Tallinna ning Harjumaa telefonikataloog”. Nüüd kutsus ta mind aga raamatuesitlusele! Kas pole tore, kui sõbranna vanuigi raamatukoiks otsustab hakata?
Mu rõõm oli paraku lühike. Läksime kohale ja no muidugi! Ei olnud ei Tõnu Õnnepalu ega isegi Kaur Kenderi esitlus, hoopis mingi järjekordne šarlatan ja raamat nimega “100 nippi, kuidas teised sulle meeldivaid asju tegema panna.” Tilluke pehme kaanega teos, odav paber ja palju pilte. Hind kümme eurot ja seegi kehtis vaid esitluse ajal, juba järgmisel päeval tulnuks saja nipi eest kolmteist kulli välja laduda.
Autor jagas autogramme ja naeratas Mariannele nii avalalt, et see ehmatusega kaks raamatut allkirjastada lasi. Andis teise mulle ja uuris terve järgmise nädala, ega ma raamatut juba lugenud pole. Ei jäänud muud üle, kui Marianne rahustuseks too soperdis ühel õhtul kätte võtta ja diagonaalis läbi lasta. Korraliku kuuma kohvi seltsis, kuidas siis muidu.
Ja ära sa ütle. Täitsa ladusalt kirjutatud lugu, mõnes kohas ajas isegi itsitama. Mis muidugi ei tähenda, et kasvõi üks neist võtetest päris elus töötaks, aga ikkagi – polnudki nii hull, kui olin alguses arvanud. Üks nipp sajast tundus isegi selline, mida võiks katsetada.
Nimelt olla nii, et tähtsate läbirääkimiste või müügiprotsessi ajal pakutakse kohvi (või mõnd muud kuuma jooki) mitte sellepärast, et su janu pärast mures oldaks. Oh ei. Sooja jooki saad sa müügisaalides ja koosolekulaua taga sel lihtsalt põhjusel, et soe tunne organismis muudab su automaatselt ka emotsionaalselt teise inimese suhtes soojemaks. Mida soojemana teine inimene sulle mõjub, seda suurema heameelega sa tema peost sööd.
Mul on üks kolleeg, kes minuga mitte kunagi ei nõustu. Ma võin öelda, et praegu on 2018. aasta, ja isegi sellele vastab Birgit mõne nipsakusega, umbes “oleneb mis kalendri järgi”. Tööasjadest rääkimata, ükski minu idee pole piisavalt hea, et sellega kohe nõustuda, ikka peab ta vähemalt paar minutit vastu vaidlema. Paraku on Birgiti heakskiit vältimatu, sest ta on minu otsene ülemus.
Otsustasin niisiis Birgiti peal ära proovida, kas Marianne uuel gurul on õigus või mitte. Kutsusin Birgiti kööginurka ja valasin talle peaaegu vägisi tassitäie kohvi. Ei midagi erilist, tavaline filtrikas, aga soe nagu Ema Teresa süda. Ajasin alguses niisama tühja juttu, lasin endale natuke vastu vaielda ja esinesin siis töise ettepanekuga, millele ma tema jah-sõna vajasin.
Ning… ahh sa jutt! Ta ei lasknud mul lauset isegi lõpetada.
“Väga hea idee, teeme ära,” teatas ta resoluutselt ja kappas kontsakingadel tagasi oma kabinetti.
Soe jook teeb imesid. Küllap seepärast too raamat mind juba esimesel lugemisel kõnetaski, et teda kuuma kohvi kõrvale sirvisin. Ma ju ütlesin, et programmeeritav robot, jumala pärast.
