Uskumatu, kui kaugele on inimesed valmis minema! Eriti siis, kui on vaja teisi tüssata. Muhvigi pole vene ajaga võrreldes muutunud, jumala pärast. Ma ise ei mäleta, aga isa rääkis, et vene ajal müüsid mustlased Viru tänaval Wrangleri teksasid ja olid valmis oma ema kalmul vanduma, et tegemist on originaalpükstega. No ja mis sa arvad, et olid või? Loomulikult mitte – nad õmblesid neid ise tont-teab-kus, miks muidu kõik niidid esimese pesu järel välja kukkusid!
No ja ega tänapäeval kuidagi teisiti ei ole. Okei, Wranglerid on ilmselt “õiged”, kuigi ega neid originaalegi USAs õmmelda. Aga hea küll, vähemalt mitte Koplis. Muuga on samas ikka nii, et püütakse erksatsi originaali pähe müüa ja kohv pole üllataval kombel mingi erand. Ma ei räägi ubadest, eks! Ma räägin inimestest, kes kohvi valmistavad.
Oled sa märganud, kuidas siinsetes hiina restoranides hiinlaste pähe tadžikke kööki vaaritama palgatakse? Et umbes kui ma köögiukse vahelt juhtumisi kokkasid näen, siis oleksid neil ikka enam-vähem õiged näod ees? Hiina toit pole ju mingi õige hiina toit, kui hiinlane seda ei tee, onju? Nojust! Ja kui restoraniomanikul ei õnnestu hiinlast tööle võtta, toob ta kirgiisi kulbiga vehkima.
Ära saa valesti aru – mul pole kirgiiside vastu mitte kui midagi. Vastupidi – ma olen väga moodne ja liberaalne inimene, minu poolest võiks kogu Süüria siia varjule tuua, ma paneks neli tükki kohe enda juurde ööbima. Aga seda küünilisem on, kui siinsed restoranipidajad pahaaimamatuid usbekke klientidele hiinlaste pähe “müüvad”.
Novot. Ja kohviga on sama lugu. Sa ei usu, aga mind üritati hiljuti niimoodi lolliks teha, et piinlik oleks pidanud olema. Ühesõnaga, avati jälle mingi uus kohvik ja mina muidugi platsis. Jumala tore, et uusi kohvikohti Tallinna nii palju tekib. Selle konkreetse kohviku peamine müügiargument olla asjaolu, et kohvi valmistab seal ehtne italiano! Vägev! Mis sa elult veel tahad, kui itaallase valmistatud espressot!
Nonii, lähen kohale, ise jumala õhevil ja puha. Koht on mõnus ja tšill, vaikne muss mängib, loomulikult Eros Ramazzotti (issand kuidas mulle tema sametine hääl meeldib, uuuuhhhhhhhh)! Ja ongi leti tõmmu taga mees. Räägib aktsendiga ja teatab, et tema nimi on Roberto. Roberto siis Roberto, mõtlen mina, aga miks ta kurivaim nii hirmsasti grusiini nägu on? Ahh, küllap olen paranoline nagu ikka. Uurin, mis linnast Roberto tuleb. Tema vastu, et Milanost! No kust mujalt, olen mina justkui elevil, aga kusagil seljaajus vasardab, et Milano see linn küll ei ole, pigem ikka Tbilisi.
Heakene küll, tellin espresso. Ja lendabki võlts-Roberto karmauhti lõksu. Annab mulle tillukese kohvitassi, aga vee jätab andmata. Mis vee, küsid? Haaa – vesi on espresso juures sama oluline nagu tald kinga või sim-kaart telefoni puhul – ilma üheta teist lihtsalt pole. Vesi on mõeldud suu ja maitsemeelte värskendamiseks enne espresso joomist. Umbes nagu ingver sushi puhul – lööb suukoopa puhtaks ja hommikuse hambapasta järelmaitse ei hakka naudingut segama.
Kus vesi on, küsin Roberto käest, või noh, nüüd on juba selge, et pigem Suliko või Okhropiri käest. Mis vesi, küsib tüüp. No vesi, mis espresso juurde käib, panen mina vastu. Muhrani laiutab õlgu, loivab kööki ja toob mulle klaasitäie… kuuma vett! Püha jumal! Ega ma kohvi lahjendada ei taha, mis ma olen kusagil Starbucksis või?
Veelkord – mul pole midagi grusiinide vastu! Ma jumaldan hinkalisid ja “Mimino” on maailma ajaloo kõige naljakaim ja kurvem film samal ajal. Aga palun, ärge sundige inimesi mängima itaallast või hiinlast, kui on vaja viljakohvi espresso või makarone Spaghetti Carbonara pähe müüa.
Mis sel nädalal veel juhtus? Käisin üle pika aja ööklubis! Natuke tuulutamas või nii, Marianne ajas peale ja ma jäin lõpuks nõusse. Üks šikk mees astus ligi. Uuris nii ja naa, küllap pakkusin huvi, no kuidas siis veel, hahahaa. Äkki küsis, kas mul lapsi on. No mul ju on, Mihkel, eks, poeg mitte-just-kõige-paremini-õnnestunud-abielust. Aga mina vastasin, et ei ole. Jumal teab, mida tüüp minust arvama hakkab, kui ma talle kohe kogu tõe lagedale toon. Siis ajan ma teid kellegagi sassi, ütles aga mees seepeale, sest talle tundus, et on mind sama kooli juures näinud, kus tema tütar käib. Naeratas ja jalutas minema. Kurat küll!
